Indrek Mesikepp: Vabariigist ja mitte Vatikanist
Hea on mõelda, et nüüd on ta olemas, see riik. Aga teda võiks olla veelgi rohkem. Kohe selgitan, mida ma sellega mõtlen.
Vabariigi etteotsa on jõudnud poliitilised jõud, kes on seadnud eesmärgiks õhukese riigi ja tegevus käib selle nimel hoogsalt. Ega mina tea, mida selle nimel järgmisena plaanitakse. Mis riik see on, mida nad õhendavad? Mis muu kui Eesti Vabariik. Ja niimoodi ongi seda riiki üha vähem.
Eesti riik ei ole Vatikan – riiklik moodustis, mille tähtsus on oluline eelkõige märgina ja rahvastele väljaspool väikeriigi enda piire. Eesti riigi moodustavad inimesed, kes elavad siin ja praegu. Selle riigi loomise tahe avaldus sadakond aastat tagasi ja selge soov seda taastada kaheksakümmend aastat hiljem. See riik ei ole ainult laualipuke kusagil ÜRO koosolekulaual või saatkonnahoone Hyde Parkis – mille üle võib muidugi uhkust tunda ja eks me tunneks ka rohkem, kui meie ja riigi vahel oleks vähem hõredust ja rohkem hoolivust. Aga just hoolimatust sõna „õhuke“ selles kontekstis tähendab.
Praegu Eestis elavatest inimestest hoolimiseta on rahvuslikud loosungid tühi retoorika, samasugune nagu omaaegsed kõned kommunismi ehk eraomanduseta ühiskonna ehitamisest, mida pidasid asjamehed, kelle saamahimu ületas kaugelt keskmise kodaniku väikest loomuomast ahnust.
Õhuke riik on sama paks kui postkaart kõrvaltvaates
Räägiks täiesti tavalise inimese näitel. Ma ei ole enam kursis, kas praegust aega nimetatakse kriisiks, kriisijärgseks või kriisidevaheliseks perioodiks. Inimese jaoks, kelle palk ei ole elukalliduse tõusule vaatamata tõusnud, vaid pigem langenud või kes on koguni töö kaotanud, ei ole sel sõnastusel ka tähtsust. Enne kriisi oli aga väidetavasti majanduse kõrgaeg, buum, mis riigiõhendajate jutu järgi pidanuks kaasa tooma mõnusama elu kõigile.
On tõsi, et numbrites tol ajal palgad tõusid. Ostujõus jäid need aga väga paljude jaoks ka siis järjest väiksemaks. Lahkemalt pakutud võlgadest siinkohal ei räägiks. Võlg, nagu siinmail öeldakse, on võõra oma. Nii et rikkamaks sai ka majanduslikust kuldajast ikkagi väike seltskond.
Ent tühja sellest rikkusest, oleks ju täitsa normaalne, kui saaks igapäevatöö eest endale lubada eluks vajalikku ja võib-olla koguni midagi kõrvale panna. Kui ei peaks olema pidevalt hirmul, et mis saab siis, kui midagi juhtub – olgu siis midagi halba või head. Paraku olukorras, kus riik on õhuke ja turusuhtlus võtab võimust nii sotsiaal- kui haridussüsteemis, eeldab nii eaka lähedase eest hoolitsemine kui lapse kõrgkooli saatmine varakult kokku kogutud rahanutsu. Mida neis oludes aga kuidagi ei kogune. See ei ole vähemuse probleem, ühes või teises mõttes kuulume kõik mingisse riskigruppi.
Siit tuleb välja, et turumajandus iseenesest kogu rahvast rikkamaks ei tee, vastupidi – tema olemus ongi ühiskonnas lõhesid tekitada. Et see lõhe ei lükkaks kedagi, ammugi siis suuremat osa rahvast, alla eksistentsi talutavat piiri, selleks oleks vaja riiki, mis ei ole õhuke nagu postkaart kõrvaltvaates.
Rikkaid on sulid ja vaesed on joodikud
Ma ei taha öelda, et tean majandussuhetes soovitada turumajandusele alternatiivi, mis meie kultuurikontekstis toimiks ja oleks inimlikult vastuvõetav. Võib-olla on see ka olemas, võib-olla mitte. Kuid on ikkagi jabur, kui meditsiin või kõrgharidus peavad end turuputkade vahel müüma. Vabandust, aga minu arust peaks mõtlemisvõimega indiviidile olema selge, et need inimtegevuse alad on ühiskonnale vajalikud muudel põhjustel kui poed või pangad.
Eks maailmas ole neis asjus erinevaid lähenemisi. Aga ma jään jällegi nõutuks, miks on tarvis otsida eeskujusid kaugelt ja sealjuures selliseid, mis on rahvale kahjulikumad kui mõned lähemad. Ainsate loogiliste seletustena tulevad pähe väga väikse kildkonna kasum või lihtsalt piiratus.
Riigi rahakotiga on lood nii, et kord on see liiga õhuke, kord õnnestub sealt aga uskumatuid asju välja tõmmata. Täpsuse huvides olgu öeldud, et ju ta õhukesel riigil ainult õhuke saabki olla, uskumatu on pigem see, kui arusaamatutel põhjustel sealt teinekord suhteliselt suur noos välja roobitsetakse. Jah, eks ole sealt kotist palju raskem midagi välja võtta, kui enne midagi sisse ei pane.
Üle Euroopa peetakse loomulikuks astmelist tulumaksu. Mõte on selles, et need, kes lähtuvalt riigi poolt pakutud võimalustest teenivad kordades suuremat tulu kui teised, maksavad oma riigile ka protsentuaalselt rohkem tagasi. Eesti võimupartei leiab, et meil on põhjust käituda erandlikult ja selline põhimõte siin kehtida ei saa.
Üheks argumendiks on, et astmelise tulumaksu korral hakkaksid need, kes rohkem teenivad, oma tulusid varjama. Teiste sõnadega: rikkaid ei saa usaldada, nad on sulid. Teises kontekstis ütles peaminister, et lastetoetust ei ole õige naeruväärselt 19-lt eurolt kuus suurendada, sest selline muudatus toetaks alkoholismi. Teiste sõnadega: vaesed on joodikud.
Ühiskonda põlgav subkultuur
Näib, et riigi etteotsa on tüürinud ühiskonda tervikuna ja tema erinevaid gruppe põlgav subkultuur. Isehakanud paavst loeb üleolevalt manitsussõnu ja laseb sündida imetegusid, mis meenutavad küll hoopiski orjanduslikku ühiskonda – on imekspandav, et suurem osa selle kõhna riigi sotsiaaltoetustest läheb igal aastal keskmisest jõukamatesse peredesse. Vabariigi juhtimise moodi see enam välja ei näe.
Lõõpida ei tahaks, aga ega sotsiaalne ebaõiglus ja üleüldine kindlustunde puudumine pidutuju ka tõsta. Samas olen naljast kaugel, kui ütlen, et pidupäev see ju on, meid kõiki puudutava positiivse sündmuse tähtpäev. Selle mõistmiseks ei pea olema rahvuskonservatiiv, mida ma kindlasti ka pole.
Ma ei leia, et Eesti riigis peaks olema kõik nii, nagu oli aastal 1925 või 1930 (veel vähem nii, nagu vaikival ajastul). Eesti riik rajati õigetele põhimõtetele, aga ta oli pidevas muutumises, mida kujundasid nii parem- kui vasakpoolsed poliitilised jõud. Meenutagem kas või seda, et nii üks Eesti iseseisvuse ettevalmistajaid Jüri Vilms, kui paguluses (peaministrina presidendi ülesandeis) iseseisvuse järjepidevust hoidnud August Rei olid ilmavaatelt sotsiaaldemokraadid, ehkki nende erakonnad kandsid erinevaid nimesid.
Eesti riiki ei loodud äriettevõtte kontoriks, vaid mõeldes inimestele, kes elasid siis ja nende järeltulijaile. Võib mõelda, et kui Eesti riik oleks ka de facto järjepidevalt edasi kestnud, võinuks ta praegu teiste põhjamaadega rohkem ühte nägu olla.
Lootust ei peaks siiski kaotama. Päris niimoodi see kõik kaua jätkuda ei saa. Lõppude lõpuks on Eesti elanud üle laastavaid sõdu, võõraid valitsejaid ja loodusjõududest tingitud näljahädasid. Seekord on midagi ka Eesti inimeste endi teha. Nii valimistel hääletades kui ka kodanikualgatuse korras igal muul ajal. Ja mul on väga hea meel, et inimesed on hakanud oma õigusi nõudma.
Veel rohkem teeb heameelt, kui erinevad huvigrupid toetavad üksteise õigustatud aktsioone. Kõikide sõda kõikide vastu viib ainult väga halba kohta. Sinna, kus domineerima jäävad kõige egoistlikumad ja küünilisemad lurjused. Solidaarsus teeb ühiskonna paremaks. Ma ei ole usklik inimene, aga seda ma usun küll. See on meie kõigi Eesti, kui erinevad me siin ka ei oleks.
Mis siis ikka. Elagu Eesti Vabariik! Aga Vatikan... jumal temaga.
