Etnosel peab olema õigus oma keele- ja kultuurikeskkonna säilimisele ja arendamisele traditsioonilisel asualal ehk kodumaal, sest rahvusriik on minu arvates parim garant rahvuse ja sotsiaalkultuuriliste ühishuvide realiseerimisele ega tähenda teistele rahvastele vastandumist.

Nii, nagu on Eesti riik eesti rahvale rahvuslike huvide privilegeeritud territoorium, on soomlastele Soome, venelastele Venemaa jne. Inimkonna ajalooga tutvudes peab nentima, et stabiilsed st. õitsvad riigid on minevikus alati olnud rahvusriigid. Ebastabiilsus algab siis, kui rahvusriiki hakkab sisse imbuma agressiivne multikultuur(itus). Ilma rahvusliku kultuuri omapärata pole etnosed järjepidevad.

Oma rahvuslikku omapära peab mõistma, seda mitte häbenema, selle üle uhkust tundma ja sellele rajama oma edasine eksistents. Teistest kultuuridest, et mitte oma konnatiiki jääda, tuleks üle võtta see progressiivne osa, mis ei lämmata kohalikku kultuuri ega iseolemist. Selleks, et meie riik ja rahvas jääks püsima ka edaspidi, tuleks riigi minevikust esile tõsta see ajaloo osa, mis kannab rahvuse au ja väärikuse aadet koos kõige selle heaga, mis järgimist väärib ja mitte korrata tehtud vigu, sest alati pole kõik uus kiiduväärt ega vana halb, mida tuleks tingimata hävitada.

Aga me ei tohiks unustada ka kannatusi, mida Eesti rahvas on lähiajaloo jooksul üle elanud. Meie ise ja meie noor põlvkond peaks siiski teadma „kurjuse impeeriumist“ ilustamata tõde, sellest kõigest oma järeldused tegema ja siis elus edasi minema. Lugupidamist väärib julgus ajaloolist tõde tunnistada ja selle tõega edasi elada. Enese ja teiste pettus ning tõe varjamine ei vääri muud kui põlgust.

See oli 1940. aasta. Vaevalt 20 aastat oma rahvusriiki nautinud eestlased olid sunnitud alluma N. Liidu rahvusihävitavale poliitikale, mil vastuhakuta lubati Eesti rahvas võõra vägivalla alla ja tunnistati võõra ülemuslikkust. Vastuhakuta lasti võõras oma kotta. Oma naised, lapsed ja vara jäeti võõra meelevalda. Algasid jõhkrad massirepressioonid mille eesmärgiks oli Eesti rahva poolsurnuks hirmutamine, rahvusliku eliidi hävitamine, Eestimaa ümberrahvastamine ja Eesti rahvusriigi fataalselt likvideerimine. Eesti noor rahvuslik iseteadvus murti ning valede abil püüti eestlasi võõrutada oma rahvuslikust iseolemisest, sunniti kohanema kafkalikult skisofreense mõttelaadiga, oma tõde varjama, isegi vale üle uhkust tundma ning ennast kõverpeeglist imetlema. Eestlasi harjutati oma riiklust, oma ajalugu, oma Vabadussõjas langenuid kangelasi maha salgama. Stalin kandis juba tavaks saanud massirepressioonid Venemaalt üle okupeeritud Balti riikidesse.

Kallis lugeja! Nüüd küsid sa minult kindlasti, et milleks vanu asju meelde tuletada? Elu läheb ju edasi ja minevik ei tohiks varjutada ei olevikku ega tulevikku. Aga sellepärast, et meie naaberriigi valitsejad pole Stalini kuritegusid hukka mõistnud, oma suurriiklike ambitsioone unustanud ning püüavad varjatult ja varjamatult oma mõjuvõimu oma endiste liiduvabariikide üle taas kehtestada.

50 okupatsiooniaasta dogmad hõõguvad nagu tuli tuha all ja võivad fööniksina uuesti põlema süttida. 1940. aasta sündmused ei tohiks enam kunagi korduda. Meie väikerahva iseolemine, keel ja kultuur on sattunud ohtu nii idast pealetungiva venestamise kui ka läänest pealesurutava kõikelubatavuse ehk null-tolerantsi nõude „erinevused rikastab“ propaganda tõttu. Mitte kõik erinevused ei rikasta – osa neist on amoraalsed ja lausa hukatuslikud. Puue pole kunagi kedagi rikastanud. „Multi-kulti“ hävitab rahvusluse. Kõikelubatavuse printsiibi pooldajad Euroopas võivad rahvusriikides rahvusliku au ja väärikuse kahtluse alla seada ja avada tee kurjuse levikule.

Et kurjus saaks eksisteerida, vajab ta väärastunud headust. Vabadus, mida tõlgendatakse kõikelubatavusega, on kurjusele rikkalikuks pidulauaks. Peale selle, kui kurjus on väärastunud headuse pidulaual oma kõhu pilgeni täis söönud, ronib ta tõsimeelse headuse ja hoolivuse altarile, hakkab seal tantsu lööma ja oma soosijaid mõnitama.

Meie mitmeti tõlgendatavad keerulised seadused süvendavad kurjuse ja kuritegevuse vohamist lubades kohtunikel JOKK skeeme kasutades kurjategijatele põhjendamatult leebeid karistusi määrata. Kurjategijate kuritegude suurusele mittevastavad leebed karistused riivavad käesoleval ajal sügavalt kodanikuühiskonna õigus- ja õiglustunnet. Üha suurenevat raha võimu ära kasutades võivad tulevikus suured sulid sõita tõllas, väikesed vargad aga kõlkuda võllas.

Minu arvates on need hälbed tingitud siiski meie noore rahvusriigi kasvuraskustest ja neist on võimalik välja kasvada. Eestlastel peaks siiski oma põlisel kodumaal õigus peremeheks olemine ja oma kainele talupojamõistusele toetudes õigeid otsuseid teha järgides seejuures kuldset reeglit, et „vabadus on ka vastutus“.

Kui aga meie, eestlased, ei taha enam oma kodumaal peremehed olla, siis pole meil ka tulevikus õigust oma rahvuse, keele ja kultuuri hävingus kedagi süüdistada. Ja rahvast – kes siin tuulisel Maarjamaa paerannikul oma vere hinnaga on suutnud purustada orjaahelad, vabaduses õitsele puhkenud, kuid oma viljade seemned lasknud tuultel mööda maailma laiali kanda – võib jääda vaid kurb mälestus. Ja hiljem, kui maailmarändurid otsustavad oma juurte juurde tagasi pöörduda – võib rong juba läinud olla.

Elu karm reaalsus on mulle õpetanud, et õnn ei peitu asjades, välises hiilguses ega mammona kogumises. Et elu ei vii edasi vihkamine vaid oluliste väärtuste hindamine ja et oma riigist ja rahvast tuleb lugu pidada. Olen kogenud, kuidas karmides-ekstreemsetes oludes on võimalik piskuga ellu jääda. Austagem oma rahvusriiki, vabadust ja iseolemist – sest tegelikult on Eesti Vabariigis hea elada.