Aga miks siga (ja muud nn traditsioonilised lihaloomad) teistsugused on? Kas nad on vähem elus või vähem tundlikumad? Ei ole ju! Lihtsalt inimesel on oma lemmikloomadega tavaliselt emotsiaalne side ja neil ei tule mõttessegi teda patta panna ja ära süüa.

Kuid tänapäeval on ka siga muutunud üsna levinud koduloomaks. Kuidas siis nüüd vaadata sellistele seadustele, mis lemmikloomi kaitsevad? Kui siga on ka muutunud lemmikloomaks, siis mis õigusega teda tapetakse ja süüakse, aga kasse ja koeri tappa ja süüa ei tohi?

Liha on liha ja loom on loom. Kui näljasurm ähvardab, siis on inimene valmis isegi teist inimest sööma. Sama hästi kõlbab vajadusel süüa nii sea, kassi kui ka koera liha. Vastuväited sellele võivad olla üksnes subjektiivsed.

Keegi ei ole tõestanud, et siga, lammas, lehm jt traditsioonilised lihaloomad on vähem elusad või intelligentsed. vastupidi, teadlased on avastanud, et siga on üks intelligentsemaid loomi koos šimpansi, delfiini ja rotiga. Selle üle tasuks meil tõsiselt mõelda...

ÜRO ja EL on teinud üleskutse, et toiduks tuleks rohkem kasutada putukaid. Putukaid võiks tõesti rohkem süüa. Oleks kena, kui Tallinas oleks söögikohti, kus pakutaks rõstitud kakandeid, kõrvaharke, tõuke, vihmausse jne. (Ehk saaks selle käivitamiseks isegi eurotoetusi?) Aga miks mitte ka lihaloomade hulka mitmekesistada?

Eestis on mindud lemmikloomakaitsega lausa äärmusesse, kus lemmikloomad on tehtud nii pühadeks, et neid ei või isegi inimesele ohtlikuks muutumisel ära tappa. Ka siis, kui hulkuv koertekari koduloomi murrab, ei või neid hävitada. Esimese vabariigi ajal ja nõukogude ajal sellist probleemi ei olnu; siis võisid jahimehed hulkuvaid loomi kohapeal hukata.

Aga kes või mis on siis tänapäeval lemmikloom?