Tegelikult on vist nii, nagu iga inimesegagi – igaühes meist on 49:51 head ja halba, aga hea kasuks. Kui halb hakkab prevaleerima, sureme ära. Ka maailmas on see suhe 49:51 ja kui asi vajub vastupidiseks, tuleb maailmalõpp.

Eelnev kehtib ka noorsoo kohta – igas generatsioonis on tasakaal hea kasuks peaaegu fifty-fifty. Selles veensid mind Pärnu parkuurijad, ehk loovale, efektsele, väljendusrikkale ja ülimalt üldfüüsilisele spordialale pühendunud poisid.

Äsja saatsime ära mu lapsepõlvesõbranna ema Elvi, legendaarse õmblejanna. Eliisabeti kirikus kogunesid lisaks paljudele erinevate põlvkondade inimestele kõik Meie Omad – nüüdseks 45aastased kooli- ja teekaaslased. Tänu sellele kohtumisele meenus, kuidas me kõik laulsime, tantsisime, maalisime-voolisime, sportisime ja olümpiaaditöid tegime. Madli ema Elvi tegi meile süüa, küpsetas kooki, õpetas õmblema ja kuduma, kuulas ära ja aitas unistada.

Saltodega üle takistuste

Et mitte väga nutusena Pärnust lahkuda, käisin vaatamas kauase kodulinna parkuurijaid, kes treenivad Rääma kooli spordihallis. Käisin sellepärast, et neist oli vaimustuses Teeviida liikumisega seotud kolleeg Greta Kaupmees. Ja on ka põhjust – need poisid on elav tõestus rõõmustavale tõsiasjale, et kogu noorus pole kaugeltki hukas.

Kui positiivse poole noored kipuvadki vahepeal hukka sattuma, püüdlevad nad olemuslikult sealt välja. Üksteist toetades, noorematele eeskujuks olles. Just eluliseks ja elusaks eeskujuks, mitte mingiks sõnadega seletamiseks ega vagatsevaks ilulemiseks, mis ei veena kedagi teist kui neid, kes juba on vagad ja ilusad.

Enamus inimesi pole pühakud, vaid arenevad olendid. Parkuurimine on selleks arenguks üks võimalus. Mis see on? Olete näinud kassitoidu reklaami, kus kassid panevad mööda aedu-käsipuid-aknalaudu-katuseid ja jõuavad üle igasuguste takistuste eesmärgini. Voh, see ongi parkuurimine. Sama teevad ka inim-poisid: takistustest üle, mööda takistuste jadasid, saltod edasi ja tagurpidi, seinapõrked, mööda seina üles ronimised-hüppamised nii käte kui jalgade abil.

See on ülimalt täpne, üldfüüsiline ja teatud määral muidugi ka ohtlik ala. Fakt on, et see, kes valdab oma keha, organiseerib ka ajutegevust. Kes organiseerib ajutegevust, ei saa endale pahelisust lubada ega uppuda sellesse virtuaalmaailma, millesse kadumist vanemad generatsioonid noorte puhul nii väga kardavad.

Tantsust akrobaatika ja judoni

Pärnu parkuurijad on Elon Tiits, Jan Toodra, Alex Valdor, Mario Valmas, Dandy Rosenberg, Kristjan Ploompuu ja Mirko Ollila. Neil kõigil on ka sarnaseid harjutusi ja trikke tehes oma stiil. Saksa tehnoloogiakooli õpilane Jan on filosoofilisim-ideelisim, Elon professionaalseim-kartmatuim, Alex artistlikem-tantsulisim – ja Mirko on lihtsalt väga vahva väike poiss.

Nad pole sugugi paipoisid – just see 49:51 värk. Nii mõnelgi on kool pooleli, sest õigel ajal ei viitsinud õppida. Mõni pole oma vanematega aastaid kohtunud. Mitmed neist on vahepeal sihi kaotanud – ning oma sihi ja unistused on nad nüüd koos taas leidnud. Suuresti tänu sellele, et Rääma kool ei võta neilt renti, vaid mõistab, kui oluline on pühendumisega poistele peavarju pakkuda.

Erinevalt meie riigist mõistetakse Vaeste Patuste Alevis, et iga inimene on väärtus. Poisid täidavad treeningu ajal ruumi eepilise, gootilise, isegi romantilise muusikaga. Ka nende videote taustaks on meditatiivselt rütmiline muusika, mitte tümakas, nagu arvata võiks.

Trikkide seas on akrobaatikat, judo elemente, capoeira (Brasiilia võitluskunst) sugemeid ja breiktantsu – niisiis aktiivselt vägivallatu spordiala, mis on tulvil efektseid vaatepilte ja võimaldab pealtvaatajale ka hinge kinni pidamise kohti.

Jan ütleb, et oskus kas salto või tiigrihüppega kuitahes kõrgeid takistusi ületada võimaldab pigem kaklusi ära hoida ja taanduda kui rünnata. Kuna ala sobib etenduste andmiseks, on ta tõhus vahend tüdrukutele meeldimiseks. Ja kuivõrd mitmeid sooritusi tehakse kahe-kolmekesi, õpetab see ka meeskonnatööd.

Noorus polegi hukas

Poistel pole treenerit - nipid ja elemendid on omandatud videote järgi. Nüüdseks on kahekümneaastased poisid oma tasemega nii kaugele jõudnud, et väiksemad tulevad nende juurde õppima. Väiksemaid õpetades on suuremad omakorda õppinud oma teadmisi sõnastama, mis on ju samuti suur oskus ja kunst.

Kui noormehed võtaksid praeguse taseme tõstmiseks, stiilide lisamiseks ja elementide lihvimiseks lisatunde sellistelt korüfeedelt nagu Erki Melts ja Andres G. Adamson, lisanduks veelgi kirgastavat ideoloogiat – ja see neil plaanis ongi. Kui minu poeg tahaks olla parkuurija Jani ja Eloni meeskonnas, oleksin kahe käega nõus.

Jan ütleb, et hoogne-täpne-efektne üldfüüsiline parkuurimine ei välista kaasaegset interneti-elu. Ta on mõnda aega harrastanud internetimänge. Mitte neid, kus simulaatori vormis kuhugi kihutatakse ja kedagi kõmmutatakse, vaid neid, mis viivad suhtlusse erinevate maade erinevate inimestega ning luuakse oma elule uued dimensioonid.

Räämal hoiavad poisid üksteisel silma tegusalt peal. Päris kindlasti pole need poisid Eestis ainsad, kes üksteise toel positiivsuse poole pürivad ja sisetunde ajel arenguvõimalusi otsivad. Ka praegune noorus laulab-tantsib-maalib-voolib-teeb teadust ja käsitööd.

Ema Elvi, ma näen alati just siis, kui tundub, et noorus on hukas ja mokas, mõnd sellist seltskonda ja tasandit, mis veenab: noorus pole hukas, uut põlvkonda võib usaldada ja maailmalõppu päris kindlasti ei tule. Sina ja teised sealpoolsed – tulge varsti tagasi ja vaadake meie Head Uut Ilma.