Vahur Koorits: Ära tunnista vigu, näita välja nõrkust ega tagane
Praeguseks on 30 000 inimest vaadanud Ansipi kolmapäevast esinemist Youtube'ist ning õhk on üldisest solvumisest paks. Aga imestada pole siin midagi, Ansip järgis lihtsalt vana Reformierakonna meetodit, mille kohaselt eksimusi ei tunnistata ja järelikult ka ei parandata, külmugu või põrgu ära.
Muidugi ei tahtnud Ansip solvata tuhandeid inimesi, kelle seas on palju Reformierakonna valijaid. See juhtus kogemata. Tema ülbe käitumine ja sõimuhood on nii opositsioonipoliitikutele kui ajakirjanikele ammu tuttavad. Ma olen käinud pressikonverentsil, kus Ansip kõigepealt sõimas kõiki kohaletulnuid 15 minutit, sest talle ei meeldinud üks Toivo Tänavsuu artikkel. Tänavsuud ennast kohal polnud, aga see Ansipit ei takistanud.
Ansip on ülbitsemisega nii kaua puhtalt pääsenud, et tema karistamatuse tunne vaid kasvas ning oli vaid aja küsimus, mil avalikkus seda märkab ja selle peale solvub. Ning ka esmaspäevane keeldumine vabandada oli ennustatav. Reformierakond pole kunagi tunnistanud oma eksimusi ega neid parandanud. Reformierakond on küll näo säilitamise eesmärgil loobunud mõnedest liikmetest, aga on hoolega säilitanud seisukohta, mille järgi eksida võivad Signe Kivi taolised üksikisikud, aga Partei ei eksi kunagi.
Haldusreform kui oma eksimuse tunnistamine
See kõik algas juba vähemalt kümne aasta eest, kui 2001. aasta presidendivalimistel oli oravate kandidaadiks Toomas Savi. Oli teada, et valimised lähevad valimiskogusse ja seal on palju kohalike omavalitsuste esindajaid. Mart Laari valitsusel oli tollal plaanis omavalitsustegelaste seas ebapopulaarne mõte vähendada sunniviisiliselt omavalitsuste arvu ehk teha ära haldusreform. Vallavanemate häälte Toomas Savi taha saamiseks laskis Reformierakond haldusreformi põhja, selgitades seda silmakirjalikult juttudega väikestest, aga ilusatest valdadest. Savi presidendiks ei saanud, aga Reformierakonna suhtumine haldusreformi ei muutunud ning kogu selle aja on nad põhja lasknud kõik mõtted haldusreform ära teha ja kahtlemata jätkavad seda poliitikat, kuni nad võimul püsivad.
Nimelt oleks peale 2001. aastat haldusreformiga nõustumine tähendanud seda, et nad oleksid pidanud tunnistama oma 2001. aasta eksimust. Kui nad aga oleksid tunnistanud ühte eksimust, oleks ka kõik nende tulevased lubadused muutunud kaheldavateks, ent Reformierakond tahtis jätta endast muljet kui Parteist, mis teab ilmeksimatult hea elu saladust ja teed viie rikkama riigi sekka. Ilmeksimatu Partei ei saa tunnistada ühtki eksimust ja just seetõttu haldusreformi Reformierakonna valitsusajal ei tule.
Haldusreform oli kõigest algus. Euroopa Liiduga liitumise järel tekkis isegi ärimeeste seas kriitikuid, kelle arvates ettevõtete tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt polnud Euroopa Liidu tingimustes enam mõistlik idee. Ent Reformierakond ei olnud valmis isegi arutama oma ühe põhilise seisukoha muutmist.
Samamoodi muutus dogmaks vanemapalga kolme keskmise palga ülempiir, haiglavõrgu reform seiskus ning endiselt räägitakse üksikisiku tulumaksu langetamisest. Sügisel said oma koosa kätte isegi tööandjad seoses tüliga töötukassa ümber, sest parempoolne valitsus polnud isegi tööandjatega suheldes mingiteks kompromissideks valmis. Absurdi tipuks on, et isegi viie Euroopa rikkama riigi sekka jõudmise lubadusest pole loobutud.
Saadikud värisevad avalikkuse surve all
Ühtegi ebaõnnestumist ega viga ei tohi tunnistada, mistõttu pole ka ime, et kogu avalikkuse pahameelest hoolimata toetab Ansip endiselt ACTAga liitumist. Öeldud sõnu ei saa olematuks teha ja vabandamine näitaks nõrkust - järelikult tuleb teerullil mootor käima lükata ja vastuhakkajatest üle sõita. Seni on see ju töötanud, miks peaks nüüd teisiti olema?
Seetõttu tundubki, et Reformierakond läheb välja ACTA jõuga vastuvõtmise peale. Peale seda on kolm aastat aega, et kaotatud valijate asemel uued leida, sest Eesti valijale nii atraktiivne jõulise, eduka ja ilmeksimatu Partei kuvand on endiselt alles. Kõiki ACTA vastaseid ootab seesama teerull, millega kohtumise kogemustest võivad rääkida näiteks sotsid, ametiühingud ning isegi tööandjad. Teerull tähendab, et ACTA vastaste ühtegi seisukohta ei arvestata, kompromisse ei tehta ning võitluses ootab neid kõiki naeruvääristamine, isiklikud rünnakud ning valmisolek kõik oponendid maa sisse taguda.
Samas on ka teine võimalus. Nimelt võivad Reformierakonna riigikogu liikmed murest oma isikliku poliitilise tuleviku pärast Ansipi vastu mässama hakata ja suruda läbi ACTA suhtes mingi kompromissettepanek. See variant oleks esmakordne, sest kunagi varem pole ükski huvigrupp suutnud Reformierakonna seisukohta avaliku vastuseisuga murda. Kui Reformierakond loobub ACTA toetamisest, siis suudavad Eesti internetikasutajad seda, mida pole varem suutnud ükski teine huvigrupp. Lisaks on võimalik, et IRL keeldub Reformierakonnaga koos kuristikku hüppamast ja ei toeta ACTAt.
Kolmas variant on Reforierakonnale kõige katastroofilisem. Nimelt on võimalik, et Ansip suudab mässu oma erakonnas maha suruda ja meelitab ning survestab IRLi seni, kuni see asub ka ACTAt toetama. Ent paljud koalitsiooni saadikud värisevad avalikkuse surve all ning kui valitsus otsustab ACTAt toetada, ent hääletusel deserteerub piisavalt võimuliidu saadikuid, et hääletus ebaõnnestuks, lööb see juba Ansipi tooli kõikuma.
