Toomas Alatalu: Süürlaste veri ja suurriikide valimised
Kõige otsesemalt kinnitas seda Moskva 31. jaanuaril, kui Vladimir Putini (tagasi)valimise pooldjate repertuaari ilmus oodatult loosung „Ei oranžidele revolutsioonidele, toetame Putinit.“ Enne seda kõlas siit-sealt – kuna 4. veebruari väljaastumised olid juba välja hõigatud - võimaliku „kodusõja“ teema.
Oranžid revolutsioonid on Kremli kõnepruugis kõik tänavate-väljakute hõivamisega seotud võimuvastased massiliikumised ja et silmas peeti just tulipunktis olevat Süüriat, sai paar päeva hiljem ilmsiks ja seda Putini enda suu läbi. Elik Kremli vaatevinkel on järgmine – see, mida teeb Venemaa tegelik opositsioon, kipub kangesti samastuma Süüria opositsiooni ja selle välistoetajate ettevõtmistega. Moskva aga toetab Süüria seaduslikke võime ja püüab olukorda rahumeelselt lahendada.
Väidan, et see Kremli-poolne kaartide avalik lauale panemine mõjustas kõvasti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni hääletamise järgset lääneriikide käitumist, sest ei mingit taganemist – Obama nõuab Assadi kohest tagasiastumist, Sarkozy organiseerib Süüria diplomaatide-vastaseid aktsioone nii Euroopas kui Araabia maailmas, samas liinis lähevad ka näiteks Kristiina Ojulandi sõnavõtud ja aktsioonid Euroaparlamendis. Tegelikult saavad kõik aru, et lähima kuu aja jooksul ei muuda see kõik midagi – Assad püsib edasi, küll aga võivad Lääne kindlatest põhimõtetest lähtuvad käigud mõjutada avalikku arvamust Venemaal, kus võimude-poolne jätkuv seoste tõmbamine kohaliku ja Süüria opositsiooni vahel saab terve mõistusega inimesi üksnes häälestada kehtiva autoritaarse reziimi vastu.
Teisisõnu – Lääs kasutab Kremli apsu ja toimetab hetkel edasi kauge lõppeesmärgi nimel.
Mainitud ÜRO Julgeolekunõukogu istungit tasub tagantjärgigi vaagida sellest aspektist, kuidas toimub suurriikide omavaheline võitlus ja kuidas poliitilise võitluse tegelik tulemus erineb sellest, mida asjaosalised lahingu eel endile olid seadnud.
Enne alustamist aga oluline meeldetuletus – veel 1995.a. saavutasid Clintoni ja Jeltsini meeskonnad tulenevalt mõlema riigi presidendivalimiste esmakordsest kokkulangemisest ühele aastale, et n.ö. ei tekitata teisele välisprobleeme. Sellest ka NATO ja EL ittaliikumise alguse edasilükkamine 1996lt 1997sse. Kokkulepe pidas ka 2000 ja 2004, ent 2008.a. piisas Bushi valearvestustest, Pariisi ja Berliini „kavalusest“ ning Moskva korraldas välksõja Georgias, mis igal juhul mõjutas USA presidendivalimisi. Arusaadavalt ei saa öelda, et USA kavandas pikka aega midagi 2012ks, ent kui mingi konkreetne areng midagi pakub, siis pole selle kasutamisest äraütlejaid ka suures poliitikas.
Süüria sündmuste „häda“ ongi selles, et see venis aastasse 2012, et enne oli Liibüa koos mitmeti tõlgendatava ÜRO resolutsiooniga ning et olid ka Riigiduuma valimised järgnenud, kuid mitteoodatud organiseeritud rahulolematuse lainetega. Edasi – on Iraani probleem, kusjuures kõik saavad aru, et jätkuv möll Süürias välistab jõu kasutamise Iraani vastu.
Lõpuks – on ka Sarkozy, kes üritab tagasivalimist (mais) ning kes eurotsooni päästmise kõrval püüab meeleheitlikult parandada oma välispoliitilisi vigu Vahemeremaades. Araabia kevad algas ju ikkagi Prantsusmaa alal ja välisminister Michele Alliot-Marie lootis Tuneesia revolutsiooni lõpetada Prantsuse langevarjurite abil!? Ega´s Egiptuseski alanut kohe jagatud – Hillary Clinton kiitis Mubaraki poolt kolmeks päevaks tehtud asepresident kindral Solimani, Egiptuse armee ladvik tegi aga riigipeaks kindral Tantawi. Toodu on tõdemuseks – araabia revolutsioonide käigus on kõik välistegijad eksinud ja korduvalt. Sestap on ohtlik minna kaasa vaid ühe poole selgitustega – piirkonna mittemõistmine ehk täpsemalt soovmõistmine on kestnud kaua ja tuleb muuhulgas olla valmis uuteks pettumusteks.
Ent tagasi ÜRO julgeolekunõukogu istungi juurde. Oli selge, et Süüria olukorda tuli arutada, kuid tuli ka arvestada Moskva ja Beijingiga. Oli loogiline, et eriliseks pealekäijaks on Pariis. Ent miks pidi hääletus toimuma ikkagi just 4. veebruaril?
Tasub teada huvitavatest kommunikatsiooniaukudest Washingtoni-Kremli ja Pariisi-Kremli vahel. 31. jaanuaril ei võtnud Austraalias viibiv Lavrov telefonitoru, kui Clinton talle korduvalt helistas.6. veebruaril kinnitas Medvedev, et Sarkozy ei helistanud talle, ehkki too seda ajakirjanikele väitis!?
Sündmused läksid nii forsseeritult, et arvan – mitte kõik Maroko-Prantsusmaa resolutsiooni taga olnud EL liikmesmaade valitsused ei olnud kursis, et tulenevalt täpselt 30 aasta tagustest sündmustest tulevad 2. ja 3. veebruaril Hamas ja Homsis suured muslimivendade demonstratsioonid ja kui valitsus kasutab jõudu, reageerib sellele kogu tänaseks võimuletulnud muslimivendade seltskond araabia maades. Nii ka läks. Seda enam, et tapetuid oli hämmastavalt palju – 280 (senine päevane „norm“ oli 30-60).
Assad kinnitab, et tulistas hoopis vastasleer... Samas toimusid 4. veebruaril ka suured valimiseelsed üritused Venemaal ja öelda, et Moskva n.ö. vastuminek ja avalik allajäämine muule maailmale või vastupidi – võit?! - neid ei mõjutanud, on vale. Pealegi jõudis Moskva teatada, et palus hääletuse edasilükkamist ja Lavrov kinnitas seda 6. veebruaril Bahreini sunniitide juures. Damaskuses on teadu võimul shiad ja võimu ründavad sunnid.
Nagu ülal öeldud, jätkavad USA ja EL riigid toimetamist Julgeolekunõukogu mittejõustunud resolutsiooni vaimus – on lihtsalt presidendivalimiste ja vastava propaganda aasta, oma ja sedapuhku avalikult Lääne-vastast liini jätkab ka Kreml, sest oma peamehe valimisvõit tuleb ju tagada. Samas teavad kõik, et tegelikult tuleb Süüria olukorra lahendamiseks minna lihtsalt tagasi 4.02 hääletuse eelsesse seisu, mis arvatavalt kuu-pooleteise pärast ka sünnib.
