Tudengiblogi: 1. päev — kas täis kõht või bussireis vanemate juurde?
Olen 20-aastane 2. aasta Ülikoolilinna tudeng, kes elab vanematest Eesti kõige pikema bussiliini kaugusel. Olen pärit mitte kõige jõukamast perekonnast, aga kõrgharidusreformi üle ei kaeble. Kes teeb, see jõuab!
Lisaks õppimisele olen alates teise aasta algusest üritanud ka tööl käima hakata, mis siin, ülikoolilinnas, pole sugugi kerge. Vähe sellest, et inimliku hinnaga elamispinda on tänu ülisuurele nõudlusele üliraske leida, pole ka töökohtade vakantsusega kiita, eriti meil, nääpsukestel naisterahvastel. Põhiline tudengitöö on teenindajatöö, aga see nõuab palju energiat ja mida päevase õppe tudengitel nappima kipub — aega, eriti esimesel kolmel semestril. Tööotsinguil tuleb olla kaval, mitte peljata lühiajalisi tööotsi — näiteks möödunud aasta jõulukuul töötasin ühes vägagi nimekas asutuses 3 nädalat — ülioluline kontaktide loomisel ja töökogemuse hankimisel. Ja loomulikult ka lisaraha seisukohast.
Lisaks koolile ja tööle olen sotsiaalselt üsna aktiivne, kuulun paari tudengiorganisatsiooni ja üritan nii palju kogemusi vabatahtliku töö raames hankida kui võimalik. Ja on võimalik ikka VÄGA palju teha. See on praktiliselt kõik see, mis selle suure rabelemise kõrvalt elus hoiab. Kooli-töö kõrvalt hobidega tegelemine on tegelikult hädavajalik, balansseerimaks kogu seda hullust.
Kuu eelarvest rääkides… Et ma ei jõua päevase õppe kõrvalt pidevalt tööl käia, saan ma suurema osa vajaminevast rahast oma vanematelt. Kuueelarvest, milleks on ümmarguselt siis 370 eurot — kulub 150 üürile ja kommunaalidele, kuna elan omaette korteris. Olen elanud mõnda aega ka ühikas, ent tuleb tõdeda, et privaatsus maksab ja varem või hiljem tekib ikka isu oma pesa järele — sellest siis ka (üli)suur nõudlus Ülikoolilinna korteritulul.
Peale üüri on loomulikult suur kuluallikas ka toit. Olen, vastavalt kuu sissetulekutele, üritanud jagada kuu toiduraha päevade vahel, st näiteks iga päev kulutan 5-7 eurot. Ja kui midagi muud peale toidu ostnud olen, siis vastavalt järgnevatel päevadel kulutan toidule vähem. Mida aeg edasi, seda paremini toimib (kuigi naistele on see.. raske!). Lisaks on mul ka kaks näljast kassi, kelle toidule kulub kuus umbes 20 eurot, kui mitte rohkem. Rahaga tuleb arvestada pidevalt — kui tahan väljas käia ja pisut rohkem kulutada, pean arvestama, et näpistan selle summa oma järgmiste päevade toidu arvelt.
Ning siis veel see väike asi, et kodus vanematele võiks ju end ka näitamas käia vahel. Kui esimesel aastal üritasin ikka kord kuus koju jõuda, siis nüüd, rohkem iseseisvununa mõtlen, et optimaalsem on selleks kuluv raha (meenutades, et elan kodustest Eesti kõige pikema bussiliini kaugusel) millessegi hädavajalikumasse panustada. Et küll suvel jõuab olla ja näha.
Niisiis, esmaspäev, esimene koolipäev pärast pikka puhkust: loenguid täna veel ei ole (elagu semestri esimesed nädalad!), tähendab, saab rahus tööd teha ja organisatsiooniasjadega tegeleda. Aga homme juba täiskäigul kool!
Juba homme kirjutab Birgit meile, kuidas möödus tema esimene loenguterohke tudengipäev.
*nimi muudetud
