Aimar Altosaar: Jõupoliitika käopoeg lükkab väärtused pesast välja
Teisalt näitab see meie ühiskonda veel tugevana ja riigiaparaati toimivana, kui sellised skandaalid siiski üles võetakse ning kui need saavad loodetavasti ka avalikkuse õiglustundele vastava lahenduse. Kuigi sahkerdamise ja korruptsioonisüüdistuste „turuliider“ on ülivõimsalt Keskerakond, kes on muutnud oma halva poisi maine trumbiks valijatele, kes suhtuvadki Eesti riiki umbusu või isegi vaenulikkusega, pole puhtad poisid selles mängus enam keegi. Hoiakust, et õilsa eesmärgi nimel võib ju natuke valetada, trikitada, manipuleerida – võib kiiresti kasvada veendumus oma ilmeksimatuses, harjumus lahendadagi kõiki vaidlusküsimusi jõupositsioonilt, alternatiivseid lahendusi või arvamusi mittearvestavalt.
Väärtuskriis Eesti poliitikas algab neist poliitikutest, kes peavad end euroopalike väärtuste kandjaiks ning kes on selle eest saanud ka oma valijate hääled. Just väärtuspoliitikute eeskuju on andnud loa vabaks sahkerdamiseks nendele, kelle jaoks pole väärtustel tähendust. Kõige ilmekamaks näiteks on end „valgeteks“ nimetavate erakondade ponnistused kujundada seadusandlust nii, et see oleks võimalikult ebamugav Keskerakonnale ning oleks kasulik „valgetele“. Sellise trikitamise tulemusena oleme saanud Tallinna rahvarohkeks ja kulukaks paisunud volikogu ning kiivas maamaksuseaduse.
Püüdes jõuga pealinnas valitsevale Keskerakonnale ära teha, oleme saanud tegelikult marginaliseerunud omavalitsused ning permanantsed ja süvenevad vastuolud regioonide ja keskuse vahel. Ressursiderikkas Tallinnas suudab Keskerakond sellised seadusandluse baasilt sooritatud ründed pöörata hoopis oma propagandavõitudes – nagu see juhtus kodualuse maamaksu kaotamise puhul. Lisaks annab see neile vabaduse vastata võimaluse korral veelgi räigemate jõuvõtetega.
Hungveipingid ja poliitbroilerid
Unustades väärtused ja riigi pikaajalised huvid, harrastavad lõpuks kõik erakonnad ühesugust jõulist võitlust häälte nimel, kohkumata tagasi mistahes poliittehnoloogilisest nipitamisest. Sellise poliitikategemise taustal poliitikasse tulnud noorpoliitikud, kellele ei ole perekond või kool sisendanud kõrgeid eetilisi põhimõtteid, võivadki hakata pimesi ja noorusliku entusiasmiga täitma „vanemate seltsimeeste“ mis tahes korraldusi. Täpselt sama moodi, nagu hungveipingid 1960-ndate Hiinas.
Käsitledes seadusandlust hoolimatult jõukangidena, lõhutakse inimeste usaldus oma riigi vastu, vähendatakse usku ausa ja omakaspüüdmatu poliitika võimalikusse. Veel hullem – selline JOKK stiilis juhtimine teeb inimesed ükskõikseks, küüniliseks ja lõppkokkuvõttes pessimistlikuks oma riigi tuleviku suhtes. Kui ka kodanikuaktiivsus pole veel kõrge ega harjumus seista oma huvide eest ei ole üldlevinud, siis kujunebki olukord, kus avalik võim elaks justkui lahus ülejäänud ühiskonnast.
Avatud ja usaldusel põhinev ühiskond on aga eelduseks kaasaegsele, kõrgtootlikule võrgustatud majandusele ning väikeriigi puhul on see ka esmane riigi julgeoleku tingimus.
Me ei tohi lasta jõupoliitika käopojal visata pesast välja väärtusi, sest ilma nendeta kaotame lõpuks kõik, kaotavad lõpuks ka need, kelle jaoks ongi poliitikategemine vaid uljas surfamine lubatu ja lubamatu piiril. Võõraste kõnede pealtkuulamine ja teiste erakirjavahetuse salajane jälgimine kõrgel positsioonil poliitikute poolt on juba väga sügaval teisel pool seda piiri, seal, kus loeb meie vabaduse-aastaid jõupoliitika kägu.
