Jakko Väli: Lõpetas Pakosta, valmis panna Aaviksoo!

Tulevikustsenaarium aastaks 2014: „Kui Jaak Aaviksoo lõpuks Isamaaliidu esimeheks valiti, jäi Ken-Marti Vaheril ja Priit Toobalil vanglast vabanemiseni veel viis kuud.“.

Eelnev saab tõeks siis, kui leiaks tõendamist fakt, et Vene mafioosode raha leidis läbi Raudse, Stelmachi ja Vaheri tee IRLi kassasse ja et Toobal ise oli seotud Hannes Rummi meilboksi mälupulgale sikutamisega. Kuid mitte Vaherist ja Toobalist ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis IRLi uue esimehe valimistest.

Isamaaliidu langus algas hetkest, mil selle rahvuskonservatiivse erakonna veeni süstiti Res Publica nimeline viirus. Esimene kaklus ühenderakonnas toimus juba registreerimise perioodil, kui peaministrikandidaatidena vastandusid selgelt Jaak Aaviksoo ja Mart Laar. Aaviksoo - targem mees - andis järele. Tagantjärele vaadates oli see väga vale otsus.

Laar teatavasti tahtis 2007. aastal moodustatud valitsuskoalitsioonis saada välisministri kohta, kuid Reformierakond jättis ta sellest ilma. Solvunud Suurmõmmik loobus nii tööst valitsuses kui sisuliselt ka IRLi juhtimisest. Endine Res Publica poistebänd kasutas Laari nõrkust ära ja tegi erakonna sees just seda, mida nad ise tahtsid.

Keskerakonna suurim pidur

Aaviksoo kui sihikindel ja tegus juht oleks kindlasti suutnud erakonda paremini juhtida, rohkem arendada ja ennast välja mängida kui riiki valitseva Reformierakonna partnerit, mitte kui vaikivat käsutäitjat või häbelikult nina nokkivat nohikut, kes iga Ansipi käratuse peale püksid täis teeb.

Kõigile on selge, et Savisaarest on saanud Keskerakonna suurim pidur ja arengu takistaja. Kuid täpselt samas võtmes tuleb käsitleda ka Mart Laari tegevust IRLi juhina.

Laarile tuleb ainus punkt selle eest, et ta Raudse bande vahelejäämisel mõistis sellise tegevuse otsustavalt hukka ning sundis Raudse ja Stelmachi tagasi astuma.

Savisaar lunastaks ka nii mõnegi oma rumaluse kui ta Toobali avalikult hukka mõistaks ja lahkuma sunniks. Kuid Savisaar ei saa seda teha väga proosalisel põhjusel – peale Toobali polegi tema lähikonda enam kedagi rohkem jäänud.

Võrdusmärgid Savisaare ja Laari vahel

Kaks viletsalt juhitud erakonda - IRL ja Keskerakond - vaevlevad tõsises sisekriisis. Samal ajal otsivad revolutsionäärid erakondade sees nii avalikkuse kui ka teiste erakondade toetust ja Herkel ning Laanet naudivad siseopositsioonide eeskõnelejatena avalikkuse tähelepanu.

Ratas ja Pakosta on pigem etturid kui iseseisvad mängijad. Seppik ja Reinsalu oskavad õukonnas intriige punuda, kuid ei sobi erakonna liidripositsioonile – halli kardinali roll sobib neile rohkem.

IRLi põhiprobleem on minu arvates see, et neil puudub julge, targa ja kriisiolukorras kiire otsustaja kuvand. Nad on riigis koalitsioonis, kuid toimetavad seal vaikselt ja alalhoidlikult, kartes Reformierakonda vihastada või ärritada. 

Mart Laar sai sotsiaalsfääri ja õpetajate arvelt oma tankid kätte ja laseb vaikselt nurru; põllumajandusminister teeb kurat teab mida (milleks meile üldse põllumajandusministeerium?) ja regionaalminister ei tee üldse mitte midagi. Kodukulud kasvavad mühinal ja peatumatult.

Vaid Aaviksoo tegutseb riigi ja ühiskonna huvides

Ainus, kes silma paistab ja reaalselt riigi ning ühiskonna huvides tegutseb, on Jaak Aaviksoo. Mees keda ühiskond peaks igati toetama, sest haridusreformi on hädasti ja kohe vaja.

Kõrgkoolid ei saa jätkata massdiplomite tootmist ja kes ei suuda tasuta õppes 30 EAPd täis saada, see läheb õhtusesse õppesse või välismaale. Kvantiteeti on meie kõrgkoolides toodetud viimased kümme aastat. Piiratud ressursside puhul tuleb teha valikuid. Valikusse võiksid üldse kuuluda vaid Tartu Ülikool, TTÜ ja Kunstiakadeemia...

Gümnaasiumid aga ei tohi olla mitte lihtsalt lapsepõlve pikendamiseks kodumaja naabruses, vaid hüppelauaks ülikooli – see aga nõuab tasemel õpetajaid ja õppebaasi. Iga vähegi mõtlev inimene toetab Aaviksoo reforme. Tuleb emotsioonid kõrvale heita ja vaadata asja pisut laiemalt kui vaid oma mätta otsast. Reformierakonna riigis vohab süüdimatus, minnalaskmine ja otsustusvõimetus. Õppetoetuste suurus aga on kinni just rahandusminister Ligis.

Aaviksoo on juba põrkunud olukorraga, kus Reformierakond üritab haridusreformi põhja lasta, tuues põhjenduseks aina absurdsemaid ettekäändeid. Mõni IRLi susside hulgast oleks selle peale juba hirmunult reformi kalevi alla peitnud. Kuid pikka rektorit on raske murda. Õnneks.

Pakosta kui IRLi halastajaõde

Ma olen kindel, et kahe aasta pärast kandideerib Jaak Aaviksoo IRLi esimeheks. Loogiline oleks, et paralleelselt otsustatakse siis ka nimemuutus ja vähkkasvajast paranev erakond taastab oma nime Isamaaliiduks. Sama moodi, nagu Fazeri rukkileiva pakendilt eemaldati dopingupatuse Veerpalu nimi, peab valimistel tulemust tahtev IRL eemaldama oma nimest musta raha sünonüümi - Res Publica - nime.

Praeguseid kolme esimehekandidaati tuleks võtta nagu põetajaid, kes peavad erakonda kaks aastat tilgutite all hoidma, et organism kosuks. Peale seda tuleb Aaviksoo ja teeb tänasest Reformierakonna kuulekast vasallist taas iseseisva erakonna.

Erakonna esimees, kes ei kuulu valitsuskabinetti, kipub kaotama nii mõjuvõimu kui tõsiseltvõetavust. Savisaar on erand, kuid keegi ei taha olla Savisaar. Ei Pakosta, Herkel ega ammugi mitte Reinsalu ei suuda IRL-i positsiooni ühiskonna silmis parandada. Herkel ei ole juhi tüüp, Reinsalu on hall ja isikupäratu respublikaan. Mis Pakostasse puutub, siis halastajaõena võiks ta ju erakonna pulssi stabiilsena hoida. Ning kui Aaviksoo on hariduse Augeiase tallid puhtaks rookinud, ongi aeg Isamaaliitu uueks luua ja pirrud lõkendama panna. 

Sel aastal tuleb kevad teistmoodi ka Eestis.