Ema: lastega perel pole maal normaalset elu
Koolide, post- ja pangakontorite, apteekide, poodide ja päästekomandode sulgemise tagajärjel sureb elu maal peagi üldse välja. Kõlab küüniliselt, aga mida tähendab eelmainitud asutuste sulgemine? Eks ikka seda, et tuleb läbi ajada hariduseta, raha tuleb vahetada naturaalmajanduse ja arstiabi alternatiivmeditsiini vastu, kirjutas Delfi eile juhtkirjas. Naistekale saadetud vastukajas kirjeldab üks seni veel maal elav ema, kuidas näeb välja lastega pere elu ühes väikeses külas.
Kolisime maale kaheksa aastat tagasi ning peame end tõelisteks maaelufanaatikuteks. Meil on väike talumajapidamine, kasvatame enda tarbeks aiasaadusi, tegeleme mesindusega ning naabrid varustavad meid liha, piima ja munadega. Naudime vabadust, vaikust ja puhast õhku, lapsed on terved kui purikad ning endal on väsimus pärast pikka tööpäeva koju tagasi jõudes justkui käega pühitud. Maja renoveerimisele kulutasime suured summad ning oleme tehtud töö üle uhked.
Meie maja on külakeskusest natuke eemal. Poodi jõudmiseks tuleb kasutada jalgratast (kaks tükki on meilt ära vatastatud) või autot. Õnneks toodi meile paar aastat tagasi uuesti pangaautomaat, vahepeal meil seda üldse ei olnudki. Lähim kiirabi asub rohkem kui 20km kaugusel, tõsiseltvõetav politsei samuti. Nüüd suletakse ka tuletõrjekomando. Apteek on avatud vaid hommikupoolikuti ning neli päeva nädalas. Tegutseb üks toidupood, mille hinnad on linna poodide hindadega võrreldes täitsa kohutavad. Kauplusest saab lisaks leivale ja piimale osta veel õlut, viina, hambaharju, tualettpaberit ning kõige odavamat šampooni, muid kodu- ja ehitustarbeid ning rõivaid-jalatseid tuleb otsima minna lähimasse linna. Kool ilmselt pannakse kinni, raamatukogu pole juba ammu, lapsed igavlevad pargis ja joovad.
Ma ei tunne end siin enam turvaliselt.
Kujutage nüüd ette, et mu laps kukub omal jalaluu puruks või saab külge haiguse, mis vajab väga kiiret meditsiinilist sekkumist. Mida ma teen? Kui mees on autoga kodus, panen lapse auto peale ja viin ise arsti juurde. Kui meest parasjagu ei ole, helistan kiirabisse. Kui kiirabi üldse tuleb (st kui see ei ole parasjagu väljasõidul või pole ees mingit kiiremat reageerimist vajav väljakutse. Mina ei ole meedik, ei oska lapse seisundit adekvaatselt hinnata ega edasi anda, võib-olla ütlen midagi valesti ja laps sureb või jääb vigaseks, sest kiirabi ei saa tulla.
Mis saab, kui keegi murrab sisse, kui ma olen lapsega kahekesi kodus? Politsei jõuab kohale jumal teab kuna, kui jääb üle ainult õlgu kehitada ning nentida, et näe, murti jah sisse. Vargusi on olnud küll, need jäävadki lahendamata.
Kõige hullem on aga tuletõrje puudumine. Mis saab, kui mu maja või saun või mõni teine kõrvalhoone läheb põlema? See süüdatakse? Mul jääb üle ainult käed rüpes istudes vaadata, kuidas mu elutöö tuleroaks saab, sest 20 km kauguselt on tuletõrjeautol ikka päris tükk aega tulla, lisaks on oht ka õigest teeotsast mööda põrutada.
Ma ei saa oma kodukohast mitte midagi muud peale ise üles ehitatud elamispinna. Mul ei ole kooli, kuhu last saata, turvatunnet sotsiaalse tugisüsteemi näol, normaalsete hindadega poodi, postkontorit, arsti, lastele huviringe, endale koduvälist tegevust, tööd loomulikult ammu enam mitte.
Kõige kurvem on see, et tahaksime siit küll ära linna kolida, kuid keegi ei taha meie maja ära osta, sest keegi ei taha elada sellises kolkakülas, kus elu peaaegu ei olegi.
