Vahur Koorits: Eestis pole kunagi olnud turvalisem elada kui praegu
Tihti kuuleb küll vastupidist juttu kasvavatest ohtudest, ent see ei näita mitte riskide kasvu, vaid üksnes ohtude inflatsiooni ehk järjest väiksemate ohtude järjest tõsisemalt võtmist.
Eelmine majanduskriis oli Eesti ajaloos võib olla esimene, mille käigus oli riigil pakkuda oma kodanikele enamvähem korralikult töötav sotsiaalse kaitse programm. Just töötuskindlustuse süsteem aitas paljudel inimestel mitte ainult vältida vaesust, vaid ka enamvähem säilitada senist elustiili ka kriisist tingitud töötuse ajal. Paljud inimesed küll ei mahtunudki töötuskindlustuse süsteemi või kukkusid sealt välja, aga ka neile tagab toimetulekutoetus garanteeritud minimaalse elatusstandardi. See on küll madal, aga võrreldes varasemate sotsiaalse kaitse süsteemide või õigemini nende puudusega, tagab see talutava äraelamise.
Võib küll pidada põnevaid diskussioone sellest, kas Nõukogude Eesti suutis omal ajal tagada kõige vaesematele kõrgema elatusstandardi kui praegune toimetulekutoetuse tase, ent praegune Eesti pakub ka oluliselt enam isiklikke vabadusi ja õigusriigi kaitset, mis tollal puudu olid. Rääkimata oluliselt suuremast kindlusest, et Eestimaal saab ka edaspidi eesti keeles asju ajada.
Paarikümne aastaga on oluliselt langenud ka kuritegevuse tase, eriti mis puudutab raskeid isikuvastaseid kuritegusid, mis tekitavad kõige enam turvatunde puudumist. Trend on jätkuvalt langev, osaliselt küll ka langeva rahvaarvu tõttu.
Venemaa tajub tugevnevas Hiinas ohtu
Ent ka Eesti rahvusvaheline positsioon ja julgeolek välise rünnaku eest on kõrgem, kui see tõenäoliselt kunagi varem on olnud ning ohud pigem langevad. Eesti on praegu seotud väga tiheda liitlassuhete võrgustikuga, ainuüksi selle võrdlemine aasta 1939 kohutava üksildusega peaks olema piisav, et ajalooliste paralleelide tõmbamisega piiri pidada. Enamgi veel, meie liitlased on korduvalt näidanud valmisolekut meie kaitseks välja astuda nii poliitilise toe näitamise, ent ka näiteks otseselt meie kaitsmiseks mõeldud sõjaliste õppuste korraldamisega.
Samal ajal on Venemaa suhteline sõjaline võimekus pidevas languses. Esimest korda peale Venemaa ühendamist Moskva alla enam kui viis sajandit tagasi ei ole Venemaa enam sõjaliselt tugevam kui tema lõuna- ja idanaabrid. Hiina pidev tugevnemine ajab Venemaad närvi ja piirab Moskva tegevusvabadust. Jõudude tasakaal lõuna suunal asuvate moslemipiirkondadega on ebakindel, ent eriti just demograafilised trendid ei soosi Venemaad. See kõik piirab Venemaa võimet olla agressiivne lääne suunal, ükskõik, kui palju nad seda ka ei tahaks.
Ent arvestada tuleb ka Venemaa enda ühiskonnas toimuvaid suuri muutusi, mille tähendust ei pruugita siinkandis alati tajuda. Paljude arvates on soov naabritele kallale tungida Venemaale lausa patoloogiliselt omane komme, ent aastal 1983 Nõukogude armees omandatud kogemused ei pruugi enam sobida tänapäeva Venemaa kirjeldamiseks. Venemaa on maailmale avatum ja maailmaga enam seotud kui kunagi varem, kuigi nende muutuste mõju on esialgu keeruline hinnata.
Ja viimaks võiks märkida, et Eesti võime end Venemaa eest iseseisvalt kaitsta on ajaloo ühe ootamatu keerdkäigu tõttu üks aegade paremaid. Nimelt on praegusel ajal endiselt võimalik sõja korral mobiliseerida mehi ja muid ressursse oma maad kaitsma, ent mitte enam välismaal sõdima. Veel teise maailmasõja ajal saatsid kõik riigid mobiliseeritud mehi aastateks välismaale lahingutesse, tänapäeval on see peaaegu võimatu ja ka Venemaal on probleemiks isegi ajateenijate kasutamine sõjas, mobiliseerimisest rääkimata. Seega on Eestile kättesaadav sõjaaegse sõjalise võimekuse kiire mitmekordistamise võimalus, ent Venemaal seda enam pole.
Ohtude inflatsioon
Ükskõik, kuidas vaadata, eestlased elavad praegu turvalisemalt kui kunagi varem. Miks siis jääb vahel meediat jälgides mulje, et ohud muudkui kasvavad ning vanadele hädadele lisandub pidevalt uusi? Selle põhjuseks on ohtude inflatsioon. Ohtude tegelik hävituspotentsiaal ja toimumise tõenäosus langevad pidevalt, ent ometi räägitakse neist kogu aeg samamoodi ja pigem isegi viidatakse ohtlikkuse kasvule.
Tegemist on teatavat sorti rajasõltuvusega. Peale külma sõja lõppu kaotasid Läänes väga paljud Nõukogude ohu tõrjumisega seotud institutsioonid oma mõtte ja nende töötajaid ähvardas ripakile jäämine. Seetõttu võeti vanad institutsioonid ja hakati nendega lahendama uusi probleeme, nagu terrorism, humanitaarkatastroofid, loodusõnnetused jne. Uute ohtude tegelik võime hävitada elusid ja tekitada kahju oli palju väikesem kui tuumasõja ohul, ent ometi kasutati uute ohtude kirjeldamiseks endiselt paljuski vana sõnavara, mille tõttu ohtusid nimetati tihti eksistentsiaalseteks ning lisaks kiputi rääkima pidevalt kasvavatest ohtudest. Tegemist on ohtude inflatsiooniga – samu institutsioone ja sama sõnavara, millega kunagi kirjeldati III maailmasõja, koonduslaagrite ja tuumahävingu ohtu – kasutatakse praegu kirjeldamaks terrorismi. Ent olgem siiski ausad, isegi kõige hävitavam küberrünnak pole ligilähedaseltki sama traagiline kui oli näiteks küüditamine ja ka kõige hullem terroristlik rünnak ei ole sama hull kui tuumasõda superriikide vahel.
Seetõttu tuleks olla aus ja öelda, et me elame järjest turvalisemas maailmas ja see on hea. Ning ka erinevad turvalisusega leiba teenivad inimesed ei peaks oma elujärje pärast liigselt kartma, sest ohtude vähenemisega samaaegselt kasvavad inimeste nõuded oma turvatundele. Ka tulevikus jääb turvalisuse tagamine oluliseks ülesandeks nii riigile, erasektorile, ametnikele ja poliitikutele, lihtsalt enam pole arenenud maailma jaoks julgeolekuohuks enam tuumasõja või genotsiidse hävituskampaania oht, vaid terroristide, hullude ja kehvade ilmaolude vastu valmistumine.
