"Kummaline on see, et ka täiskasvanud on juhtunud seda pealt nägema, kuid ei sekku," rääkis anonüümseks jääda soovinud (nimi toimetusele teada) lapsevanem Saarte Häälele. Ema palub, et lehes ei nimetataks ka kooli, kus õpib tema poeg, kellest on saanud kiusamise ohver seetõttu, et ta on teistest pikem.

Samuti on naise sõnul kiusatud lapsi, kes on teistest vaesemad. Suuremad pommivad väiksematelt raha ja kommi, neid loobitakse jääkuulidega, tõugatakse ja lükatakse märja lume sisse pikali.
Suuremad vaatavad pealt ja naeravad. Lapsevanema sõnul on tema rahul, et lapsed räägivad kodus kõik ära, kuid ta teab, et paljud kiusatud seda teha ei julge.

"Kartes, et sellega satuvad nad kaebaja rolli ning innustavad kiusajaid veel rohkem," ütles lapsevanem, lisades, et see jätab ju jälje terveks eluks.

"Kuidas lahendusi leida, selles ongi probleem. Sest iga vanem usub oma last," ohkas ema.
Kuressaare gümnaasiumi psühholoog Kaja Puck ütles, et elu kooliseinte vahel peegeldab protsesse ühiskonnas.

Põhjused, mis viivad koolikiusamiseni, võib laiemas laastus jagada kaheks: kooliga seotud põhjused, milleks on kooli üldine sisekliima ja järelevalve, ning koduga seotud põhjused, milleks loetakse järelevalvetust, hoolimatust, perevägivalda.

Kiusamisega võib kokku puutuda igaüks, olgu siis kiusatava või kiusaja rollis. Puck rääkis, et poisid kasutavad enamasti otsesemaid ja füüsilisemaid kiusamisvorme, mida on lihtsam märgata, tüdrukud aga kaudsemaid kiusamisviise. Tüüpiline kiusaja on ise hädas ja sotsiaalselt saamatu. Samuti võib "karmi kuti" maski taga peituda väga ebakindel ja haiget saanud laps.

"Sagedamini kiusatakse lapsi, kellel on koolis vähe lähedasi sõpru või kellel on raske end oma eakaaslaste hulgas maksma panna, samuti on ohus need õpilased, kes teistest mingil moel väga erinevad," rääkis Kaja Puck.

Esimene samm on Kaja Pucki sõnul see, et kool peab võtma seisukoha: kiusamine ei ole lubatud, sellega ei saa leppida.  "Üksinda lapsed kiusamisest ei pääse. Koolis on täiskasvanud ainsad, kes saavad midagi ette võtta," kinnitas psühholoog, kelle sõnul sõltub kõik pedagoogide tähelepanelikkusest. Kui samade õpilaste asjad mööda klassiruumi ringi rändavad ja paberkuulikesed vaid ühes suunas lendavad, peab õpetaja konkreetselt sekkuma ja selgitama, et agressiooni ei sallita.

"Samas ei jõua aga ka õpetajate silmad igale poole - nähtav osa vägivallast koolis moodustab umbes 1/3. Sellepärast on suur roll täita lapsevanemal," tõdes ta. Psühholoog rääkis, et lapsevanem, kelle last koolis kiusatakse, peab kindlasti võtma ühendust klassijuhatajaga. Kui see ei aita, siis võib pöörduda ka direktori või mõne tugispetsialisti poole.