Arvamine arvamisest: arvajaid jätkub, teadjaid napib
„Pisut hirmus on küll hakata seesinast veergu mõningate mõtetega täitma,“ kirjutab Karl Martin Sinijärv. Kirjanike liidu esimees lubab, et hakkab uuel aastal Õpetajate Lehte arvamusküljele kolumne kirjutama ning räägib seal siis ühtlasi ka raamatutest, mida lugeda tasub.
Ei ole ju päris tükk aega regulaarse arvajana tegutsenud, saati veel säherduse väärika väljaande lehekülgedel. Pealegi pole mu arvamine arvamisest viimastel aastatel just kõige soosivam olnud. Kuidagi säherdune tunne on jäänud, et arvajatest nüüd küll puudust ei ole, napib hoopis neid, kes millestki midagi ka teaksid. Näiteks sellest, millest nad söakasti arvata võtavad. Eks mõnes mõttes ole selline olukord juba süsteemi ja struktuuri sisse kirjutet – arvamustoimetused on pea kõikides väljaannetes, teadmistoimetust mu teada ei üheski. Sirbis on vähemasti teadustoimetaja ja teadus on teadmisele juba küllaltki lähedal. Aga see on ka enam-vähem kõik.
Ma muidugi ei arva, justkui ei tohiks inimesel olla oma arvamust asjades, milliste asjus ta ehk kuuri vahedaim kõblas ei ole. Võib küll. Enamasti ei pea seda arvamust ilmarahva ette tooma, aga teinekord just peab. Sest see teine äärmus on samuti ohtlik – kui me usaldame arvamise üksnes vaieldamatute tippspetsialistide hoolitsevatesse kätesse, siis jääb esiteks arvajate ring na ahtakeseks ja teiseks ei pruugi esile kerkida värskeid mõtteid ega tekkida inspireerivaid provokatsioone. Ehk vaimundavaid väljakutseid, kui katsuda ikka maakeelsete sõnade manu jääda.
Arvamuste uus- ja taaskasutus
Teiseks on arvamine, arvamuste avaldamine ja avaldet arvamuste kohta arvamuste avaldamine, arvamuste taas- ja uuskasutus muutunud enneolematult lihtsaks. Mis on omakorda tekitanud kummalise paradoksi. Ühalt peaks sadade tuhandete inimeste pidev arvamusvool suhtluskeskkondades olema viljakaks pinnaseks kogu maailma parimate mõtete üldisele õitsengule. Teisalt tundub, et ka klišeed ja stampkuvandid kinnistuvad kiirteabe ülikülluse tingimustes aina viljakamalt. Võib piisata ainsamast lausekesest, et edastet mõtte retseptsioon pöörduks täiesti teistele radadele, ning kuna (ka väär)arusaamadel on võimalus kasvada pelutavas progressioonis, jääb massilises meelepildis lõppeks võidutsema miski küllaltki vildak vaade teemale, mil enam algupärandiga palju pistmist polegi.
Mõned näited kõige viimasemast ajast. Jaak Jõerüüt lausus pikas intervjuus Postimehele muu hulgas järgmist: „Ma kardan, et paljudel Eesti inimestel, kellel praegu on enda arvates raske, pole aimugi, mida tähendab tegelikult see, kui üldse raha pole.” Ei läinud palju aega mööda, kui võrgukeskkonnas oli jõutud tulemusele, et Jõerüüt on patroneeriv, silmakirjalik, ei taha näha elanikkonna enamiku rõhuvat viletsust, esindab Reformierakonna poliitikat kõige jõhkramal moel, ja nii edasi. Kui nüüd vaadata algupärast lauset, siis on see vägagi ettevaatlik ja tagasihoidlik – rääkimata mitmetest täiesti teistsugustest mõttekäikudest sessamas usutluses, millistele juhtis tähelepanu vaid mõni üksik juurdekirjutaja.
Veelgi suurem pahameeletorm tabas Evelin Ilvest, kui viimane söandas (samuti ühesainsas lauses) üritada jätta pensionäridest kõneldes viivuks – rõhutan, viivuks – kõrvale pensionide suuruse. Oi seda hukkamõistu. Püüdu mõista või ise samuti asjadele kas või viivuks teistsuguse nurga alt vaadata oli suurusjärgu võrra vähem.
Seesugust loogikat järgides ei tohiks ma näiteks siinsetes kirjutistes ühtki teemat vaadelda ilma õpetajate palgaküsimust puudutamata. (See on tegelikult võimalik, sest õpetajaid on peaaegu kõikidel elualadel ja õpetaja kui sellisega saab eriliste pingutusteta siduda igasuguse vähegi vaimseid valdkondi puudutava teema.) Pean neid juhtumeid ohumärkideks ses mõttes, et tundlikumatele inimestele võib seesugune vastukaja osutuda tõsiseks piduriks (eeldatavast) avalikust arvamusest vähegi erinevate seisukohtade avaldamisel. Sest kohati jääb tõepoolest mulje, et on üsna ükskõik, mida kirjutada, mõttega läbi ei loeta niikuinii ja küllap leidub ka see lauseke, mille põhjal järjekordne koll seinale maalida.
Samas ei tohiks adekvaatne arvaja end mürast heidutada lasta ning mina küll väga ei pelga, et õpetajaskond ei oskaks või tahaks aru saada asjade sisust, kui need asjad ikka vähegi asjad on, millest kirjutan. Nii et elame-näeme, tulgu mis tuleb, ja see ei pruugigi tingimata veeuputus olla.
Lapsele ja lapse targastajale
Tegelikult saab siinsete heietuste üheks sisuosaks olema mõningane raamatusoovitamine ning ega saa välistada, et ka raamatuhoiatamine. Usun siiski, et soovitusväärseid teoseid on piisavalt, viletsa raamatu leidmiseks ei pruugi poodides just pikalt kahlata. Teen otsa lahti, riskides kohe põhjendatud süüdistustega enesereklaamis, oma sõpruskonna eelistamises, onupojapoliitikas ja paljus muus koledas. Aga las need süüdistused tulevad kohe ära, siis on sellega ühel pool.
Julgen soovitada vaadata kaheksa eesti kirjaniku (Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Jan Kaus, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Triin Soomets, Elo Viiding ja mina) ühisväljaande „Kaardipakk Kolm” suunas. Seda mitmel praktilisel põhjusel. Esiteks mahuvad mängukaartidele üsna lühikesed luuletused. Need jaksab läbi lugeda ka hõivatum inimene, olgu ta laps või lapse targastaja. Teiseks on pilt ses pakis üsna mitmekülgne, teos peaks sobima erinevale maitsele, sisaldades rohkesti riimilist luulet, aga ka sõnatäpset miniatuurproosat. Teiseks on kaardipakid (neid on karbis kaks) arusaadavalt lahtivõetavad ja kaarthaaval laiali jagatavad, nii et neid saab oma etteastete tähendamissõnadega ilmestamiseks tarvitada mitu õpetajat korraga. Kolmandaks on kõnealune bibliomorfne üllitis üks kena näide kirjanduslikust objektist, mida e-raamatuna hästi ette ei kujutaks, seega tänases ajas tore tükk tegelikkust. Heitke pilk, vast tekitab mõtteid.
Õpetajate palgatõusu käsitlemise vältimiseks on muidugi lihtne nipp: tuleb see palgatõus ära teha, siis ei pea tast rohkem kirjutama.
