Kati Saara Vatmann: Julmad pühad
Loodetavasti läheb varsti mööda ka tülgastus punase värvi suhtes. Olin eile südamest õnnelik, kui jälgisin ühes suures kaubanduskeskuses, kuidas müüjad võtsid maha jõulukaunistusi.
Nüüd saame jälle lastega poodi ja postkontorisse minna ilma, et enam kui kaks kuud kogetud stress närve näriks. Kommertskaalutlustel on jõulude algus lohistatud novembri algusse. Igas asutuses, kus vähegi midagi müüakse, seatakse lapselõksud üles nii vara, et jõulude saabumise ajaks on kõik vanemad juba poolsurnud. Raha nimel rügamisest ja lastele loengute pidamisest.
Minu lapsed on üldiselt mõistlikud inimesed. Nad teavad, et kõik see puna-rohe-valge värk, mida talviste pühade ajal meile kõigile pähe määritakse, on mõttetu-kasutu plastmass. Nad ei naudi ülemäärast mänguasjade küllust – pigem viivad kotitäite kaupa liigseid kanne lasteaeda ühiskasutusse. Nad teavad, et mitmekuine päkapikutamine on vanemate suhtes julm sundus – sussi sisse vidinaid toovad vanemad, kes peavad täiesti arusaamatul põhjusel pimedas lastetoas hilisõhtuti jalgu murdma, et sussini loovida.
Koonerdav päkapikk saab molli
Heakene küll, selle sussivärgiga polegi asi kõige hullem – igahommikune magus leid aitab lastel helges meeleolus läbi talve tulla. Aga. Liigagi paljud lapsed lähevad päkapikkude vastu ülinõudlikuks. Aina rohkem peab sussi sees olema. Mitte ainult kommi – igal hommikul ka kingitusi. Ja kui päkapikk koonerdab, saab molli.
Sel kombel üle külvatud lapsed ei mõista, mida talv täiskasvanutele tähendab. Mitmekordne elektri, kütuse ja toidu kulu. Pimedusest tingitud väsimus ja masendus. Ja siis sinna otsa mitmekordse pingutusega rügamine selleks, et igast poest ja postkontorist laste nututa väljuda.
Ostke-ostke-ostke!
Mina pidasin neid mitmekuiseid julmi lõkse läbides lastele sadakond kõnet valikutest. Kas me ostame toitu, loomadele sööta, maksame elektri, telefonid, prügiveo – või satume jõhkrasse plastmassi pähe määrimise lõksu. Ja jõllitasin pärast nende kadalippude läbimist hulk aega oimetu-võimetuna oma töölauda, küsides – Jumal küll, mille eest…
Ent need pered, keda nimetatakse delikaatselt vähekindlustatuteks? Kellel pole mitte valik – kas hobuseheinad ja koeratoidud või plastmass – vaid karm ellujäämise kursus iga päev? Ka need pered lähevad koos lastega poodi. Ja neid varitsevad julmaks pööratud pühad eriti halastamatult. Vidinate-pudinate labürinti läbides pomisevad raskes olukorras perede emad-isad, pisarad silmis, oma lastele: ei saa, see pole meie jaoks, pole raha…
Pühadepisarad
Kui neil peredel üldse televiisor on, kui see pole julmade pühade pärast pandimajja viidud, saavad nad mitu kuud piitsa. Vaadake kõiki meie reklaame ja nutke – maailm on täis asju-asju-asju, aga teie jaoks need pole. Vesistage maiustusi-kingitusi-hõrgutisi vaadates televiisori ees suid, endal tuba külm – kusagil keegi teenib selle pealt, teie osaks on pühadepisarad.
Ja seegi pole veel kõik.
Minu arvates lörtsitakse jõululaulud ära sellega, et neid hakatakse osta-osta-osta nimel ketrama novembri algusest alates. Mis saab olla hullem kui see, et Lunastaja sünnipäeva saabudes on meil kõigil juba tülgastus kõigi laulude vastu, mis kuude kaupa meile nii raadiost kui avalike kohtade mögafonidest Petlemma ja Neitsi Maarja värki kõrva suruvad. Enamasti maitsetute töötlustena.
Julm ja halastamatu on lisaks kingituste ja küllusliku laua jutule ajal, mil paljudel inimestel on laual vaid kartulid, ka reklaamides ja jõulumeedias kedratav mull peredest, kes on neil pühadel õhtutel koos. Ülisuur osa Eestist elab seriaali Kalevipojad stiilis. Paljud pereisad või –emad ei pääse ei jõuludeks ega uusaastaööks koju, sest just neil aegadel on töö võõrsil kõige paremini tasustatud. Mida tunnevad paratamatuse pärast poolikud pered, kuulates reklaamidest tuppa voolavat ila ümber küllusliku laua ümber koos olevast hõimust? Nad nutavad.
Mind keelavad mu nooremad õed-vennad nutmast. Hobused-koerad-lambad-kanad-kassid-sead-papagoid. Oli juba neljas jõul, mil lapsed olid oma isa juures teises Eesti otsas ja mina „home alone“ – loomadega täielikus vaikuses tallis ja laudas, vastsündinud tallesid putitades ja hobustega sõnatult kõneldes. Mitte ühtki raadiot-telekat tükkis seal ära retsitud ja julmaks kommertsitud pühadega. Mina olen ise valinud jõulud, mis on kooskõlas Jeesuse ja tema valikutega – ka Jeesus sündis loomade juurde heinasõime.
Igapäevane sõnniku-tantra
Ent maailm on täis neid, kes ei valinud üksindust. Lastetud pered saavad pihta kolmeraudse pühadejulmusega. Lähedasteta jõulud. Lasteta emade- ja isadepäev. Jõulujulmus tulistab väga hoolimatult nende pihta, kes lõppeval aastal leseks jäid või mõne teise lähedase kaotasid. Tean. Käin koristamas-kütmas-kuulamas üle põllu asuvas majas, kus mees lõppenud aastal naise kaotas ja tema vend on lisaks ta oma traumadele teovõimetu. Aitasin kolida perel, kes ei suutnud enam pidada korterit, kus nad jõuludeni elasid. Sotsiaalmaja meestele viin toitu, õlut ja piima. Ma näen ju, mis Eestimaal toimub…
Jõulutunnel on must auk, mille põhjas nutavad hüljatud. Minus tekitavad sedasorti julmad pühad kaastunde, mille aitab korvata mu igapäevane sõnniku-tantra tallis ja majapidamise mantra kogu talus. Kahtlemata olen veel spirituaalselt ebaküps, kui lasen endale sedalaadi kaastunnet ja vastikust peale suruda.
Midagi head on võimalik ka julmades pühades leida. Kaupade tootjatel, transportijatel, reklaamijatel ja müüjatel on ju kõigil pered, kes kõik saavad pühade ajal topelttulu. Ent see tulu viiakse kohustuslike kingituste, üleküllastatud toidulaua, ristirästi rändamise ja jõuluvanatamise eest teistpidi-tagurpidi käiguga kohe poodidesse tagasi.
Pühad on selleks, et inimhinged areneksid, kirgastuksid ja mediteeriksid.
Meie jaoks on pühad tehtud ajaks, mil ostame selleks nädalajagu toiduvaru, et ei peaks mingil juhul liiga sageli poelõksudesse kukkuma ega ennast ja lapsi lohutama – meile pole kõike seda vaja, millega meid tühjaks imetakse. Meie, mõtlevad inimesed, istume perversseks pööratud pühade ajal sõna otseses mõttes varjendis ja vabatahtlikus tööpataljonis. Ei lähe kohustuslikus korras kirikusse, sest pühakoda on meie enese hinges ja kodus ning Jumal on kõikjal. Kas ka nii paljusid inimesi nutma ajavas julmuses?
