Vahur Koorits: Ühe skandaali anatoomia ehk keda tahab Mart Laar tunnustada
Kümnekonna päeva eest ilmus Delfis mu artikkel kaitseminister Mart Laari kavast tunnustada vabadusvõitlejatena 1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude armee vastu võidelnud mehi. Kaitseministeerium ei lükanud küll ümber mõtet vabadusvõitlejaid riigikogu otsusega tunnustada, ent samas oli neil hirmus tahtmine seda uudist ikkagi eitada.
Eile võttis selle artikli kohta aga väga teravalt sõna meediaekspert Raul Rebane. Tema ning veel mitmed inimesed on ette heitnud pealkirja “Laar kavatseb Saksa vormis sõdinud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks tunnistada”. Võtame siis selle pealkirja ette. Kas viga on fraasis „Saksa vormis“? See fraas koos tema sünonüümiga „Saksa mundris“ on aga Eestis üsna levinud viide meestele, kes 1944. aastal Nõukogude vägede vastu võitlesid. Muuseas on seda kasutanud ka Mart Laar ise vähemalt ühes artiklis. Palun, siin ta on: „Saksa mundris võidelnud leedulaste, lätlaste ja eestlaste juures jäetakse peaaegu täielikult puudutamata nende rindetegevus, näiteks ei mainita lahinguid Narva all ja Sinimägedes ning eestlaste osa Punaarmee pealetungi peatamises.“ Rääkimine „vormist“ või „mundrist“ on väga sobiv, sest vorm on inimesest sõltumatu, tihti talle peale sunnitud väline ese, mille saab vajadusel ära võtta ja seda teise vastu asendada. Näiteks termin „Saksa poolel sõdinud“ viitaks juba poolevalikule, tahtlikule otsusele. Või on tõesti saabunud aeg võtta kasutusele mõni poliitiliselt korrektne termin nagu „1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnu“? Kui jah, siis eks hakkab ka Delfi seda kasutama.
Aga miks oli pealkirjas viide Mart Laarile. Esiteks seetõttu, et meedias on tihti tavaks omistada ministeeriumis valmivad otsused ministrile ning Mart Laar on antud eelnõu ette valmistava kaitseministeeriumi juht. Enamasti ministrid ei protesteeri selle vastu, eriti kui tegemist on pealkirjadega stiilis „Parts toetab lasterikkaid peresid täiendava 35 miljoni krooniga“. Teiseks seetõttu, et sama Mart Laar osales IRLi esimehena ka koalitsiooniläbirääkimistel, kus see punkt sattus koalitsioonilepingusse ja ka valitsuse tegevusprogrammi. Kes ikka käis koalitsiooniläbirääkimistel selle punkti välja? Vastust sellele küsimusele pole. Kolmandaks on tegemist sama ajaloolase Mart Laariga, kes on kirjutanud rea raamatuid ja hulga artikleid samadest 1944. aasta lahingutest Eestis.
Rohkem nagu polegi pealkirja üle vaielda. Kava on olemas. Riigikogu otsus kvalifitseerub ametlikuks tunnustamiseks. Sõditi ka. Kõik on nagu korras.
Rebane heitis Laarile ette, et too jäi ümberlükkamisega hiljaks ja ei teinud seda piisavalt radikaalselt. Mida Rebane vist ei mõistnud, on see, et Laaril oli ja vist on siiani kava kuulutada riigikogu otsusega vabadusvõitlejateks inimesed, keda selles artiklis nimetan ma edaspidi 1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnuteks. Kui Laar oleks eitanud mõtet kuulutada vabadusvõitlejateks 1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnud, siis oleks ma parandanud oma lugu või selle isegi maha võtnud, pannud välja vabandused ja palunud ka isiklikult asjassepuutuvatelt andeks. Ent oluline on, et vabadusvõitlejateks kuulutatavate inimeste ringi kuuluvad ka 1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnud, keegi pole seda ümber lükanud.
Niisiis, mõte on olemas ja millalgi tuleb ka eelnõu. Milles on siis Delfi viga, et Rebane pillub selliseid tsitaate: "Delfi vaatas põleva tikuga, kas fašismipaagis veel bensiini on, aga oli kõvasti"? Kui riigikokku on kavas viia eelnõu 1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnute tunnistamisest vabadustvõitlejateks, Delfi kirjutab sellest ja seejärel järgneb Venemaa poolt ja rahvusvahelisest ajakirjandusest ennustatav lärm, siis kes on süüdi, Delfi või selle punkti koalitsioonileppesse kirjutada lasknud poliitikud? Punkt on ju koalitsioonileppes olemas: „Toetame Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnute tunnustamist Riigikogu otsusega.“ Ükskõik mis kujul seda ka ei serveerita, kui ikka vabadusvõitlejate ringi arvatakse need mehed, kes võitlesid Nõukogude vägede vastu Saksa vormis, siis see tekitab nii Venemaal kui Läänes ennustatava lärmi.
Rebane on igatahes enesetsensuuri poolt. "Klikiedevuse jahil olles /.../ tuleb seitse korda mõtiskleda, kas see on minu lugu, või paisub see nii suureks, et ajakirjanik ise seda enam ei kontrolli. Isegi siis, kui ta südamest vabandust palub."
Nojah. Kas Rebane, Mart Laar, kaitseministeeriumi pressiinimesed või keegi teine arvab tõsimeeli, et Eesti riigikogus on võimalik vastu võtta otsus 1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnute tunnistamisest vabadusvõitlejateks nii, et Eesti ajakirjandus ei kirjuta sellest ridagi? Eesti ajakirjandus on liiga professionaalne, et sellist asja maha magada, ükskõik kui märkamatult kaitseministeerium ka ei ürita seda riigikokku sokutada või kui hästi nad ei ürita sel teemal hämada. Või on tõesti saabunud patriootlike valede aeg, kus ajakirjanikud teavad, aga ei räägi?
Vaadake parem asja positiivset poolt. Kui ikka sellise asjaga on kavas välja tulla, siis las diskussioon olla ära praegu kui hiljem riigikogus. Rahvusvaheline meediakajastus on palju hullem riigikogus vastu võetud otsuse puhul kui lihtsalt ajakirjandusse jõudnud mõtte korral. Praegu on võimalik antud kava lihvida ja kaaluda, kas seda on üldse vaja.
1944. aastal Eesti pinnal Nõukogude vägede vastu võidelnud meestelt ja nende toetajatelt tahaks aga teada, mida nad ikka arvavad tunnustusest, mida Mart Laar tahab neile jagada vargsi, natuke nagu häbenedes ja tagaukse kaudu?
