1940-1941 Eesti okupeerimisele järgnenud ebainimlik punane terror, veretööd ja küüditamine tekitasid kättemaksuhimu pea igas eestlases. Sellele vaatamata võitles Teises maailmasõjas suur hulk eestlasi ka Punaarmee ridades. Küsimus polnud selles, et ühiskond oleks olnud lõhestunud või ideoloogiatel oleks olnud sellist mõju. Saksa mundris võideldi lihtsalt ühise vaenlase vastu ja Eesti vabaduse nimel – teati hästi, mida nõukogude võim meile toob. Nõukogude poolel võideldi aga proosalisemal põhjusel. Nimelt jõudsid venelased korraldada enne Eestist väljalöömist üldmobilisatsiooni.

Sellele mitteallumine tähendas surmanuhtlust kutsealustele ja ränki repressioone nende lähedastele. Punaarmeesse võeti haarangutega mehi lausa tänavatelt. Vaid vähestel õnnestus end varjata. Muidugi oli ka vabatahtlikke, kuid neid oli vaid käputäis. Mitmele tuhandele mehele tõi pääsemise saksa lennuki rünnak, mis vigastas eestlasi Leningradi viivat laeva „Eestirand“. Laeva kapten juhtis selle Pakri saare rannamadalikule.

Punaarmee asemel ootasid eesti poisse aga hoopis koonduslaagrid. Ära viidud 33 000 mehest suri juba esimese talve jooksul nälga, külma, tapvasse töösse, haigustesse ja punatimuka kuulide läbi enam kui kolmandik, ehk umbes 13 000. Valdav enamik põgenemiskatsel kättesaadutest lasti maha. Kuid mitte alati. Huvitav on tuntud Eesti maadleja Euroopa meistri ja Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu saatus, kes oli üks, kelle põgenemiskatse ebaõnnestus. Talle ja tema kaaslastele määratud surmanuhtlus tühistati ja nad saadeti karistuseks Karjala rindele. Esimesel võimalusel, ehk pool tundi hiljem, jooksis Palusalu üle.

"Kapitalistlik-natsionalistlik element"

Koonduslaagris ellu jäänud sundmobiliseeritutest, kommunistidest ja vanglatest vabastatud kriminaalsest elemendist moodustatud hävituspataljoni riismetest ning venelastest moodustati 1942. aastal Eesti Laskurkorpus, kuhu kuulus ligikaudu 23 000 meest. Korpuse koosseisu puhastati süstemaatiliselt eestimeelsest „kapitalistlik-natsionalistlikust elemendist“ ning kõik allutati intensiivsele kommunistlikule ajupesule. Meestel tuli näiteks kirjutada ja lugeda teineteisele ette, kuidas nad vihkavad kapitalistlikku Eestit ja kuidas nad selle hävitavad. Neid survestati astuma ka kommunistliku partei liikmeteks.

Peale rindele saatmist, langes ühe kuu jooksul Velikie Luki all umbkaudu 6500 eestlast. Tegemist oli tugeva sakslaste kindlustusega, mille ründamine eestlastele antud kergekäsirelvadega oli sõjaliselt mõttetu. Need, kes keeldusid edasi minemast või taganesid, lasti politrukkide poolt maha. Suur hulk eestlasi – kokku umbes 6000 meest jooksis ümberpiiratud sakslaste poole üle. Laskurkorpuse hõredaks jäänud rivi täiendati assimileerunud venemaaeestlastega, kellest osa ei rääkinud eesti keeltki ja venelastega. Kommunistlikku „valgustustööd“ tõhustati kuid rindele mitteusaldusväärseid eestlasi enam ei lastud.

Siiamaani olid punaarmees olevad eestlased kahtlemata ohvri rollis. Olukord hakkas muutuma, kui 1944 aastal viidi Laskurkorpus, esmalt suurtükiüksus, Narva rindele, kus nende vastas olid juba eesti sõdurid. Ka seal joosti omade poole üle, kuid märksa vähemal määral. Selle põhjuseks oli karm kontroll, venelaste suurenenud osakaal korpuses, mitu aastat kestnud ajupesu ning asjaolu, et sakslased olid sõda kaotamas.

Sõja lõpptulemusest olid teadlikud loomulikult ka saksa vormis võitlevad eestlased, kuid võideldi siiski, sest nende selja taga oli kodumaa ja jõudu andis lootus Vabadussõja ime kordumisest. Samal põhjusel tulid ka soomepoisid tagasi Eestisse, et võidelda oma kodumaa eest. Samal põhjusel olid üle jooksnud ka tuhanded Punaarmeesse sundmobiliseeritud. Kes jäid, valisid endale poole.

Tankiga üle tsiviilisikute

Kui septembris algas Saksa vägede väljaviimine Eestist, kohtusid mõlemal poolel võitlevad eestlased Avinurme all. Lahing lõppes Eesti eest võidelnute kaotusega. Määrav oli punase Laskurkorpuse ülekaal ja meie omadel rasketehnika ja suurtükimoona puudumine. Avinurme lahing oli saatuslik pöördepunkt, millest alates pole Laskurkorpuse mehed enam nõukogude võimu ohvrid, vaid riigireeturid, vallutajad ja mõrtsukad. Selle asemel, et pöörata relvad Eesti vallutajate vastu, mõrvasid nad külmavereliselt Avinurme kirikusse varjule toodud 20-30 raskelt haavatud eesti sõdurit. Lisaks sõitsid Laskurkorpuse tankid, mille külgedele oli kirjutatud „Nõukogude Eesti eest!“ Porkuni lähedal mitme kilomeetri ulatuses üle haavatute ja põgenevate tsiviilisikute voori, lömastades vankreid, hobuseid ja inimesi. Kolgal veeti haavatud teele ja sõideti nendest tankidega üle. Need teod on ebainimlikud ja andeksandmatud.

See, et tanke juhtisid enamasti venelased, ei ole pehmendav asjaolu. Nad olid üks ja sama üksus. Kuuliaugud, granaadikildude ja vere jäljed on kiriku põrandas tänagi näha. Ma ei ole kuulnud, et punaveteranid oleks selle üle kahetsust avaldanud. See-eest olen lugenud nende nõukogudeaegseid mälestusi, milles uhkustatakse, kuidas hävitati kirikusse peitunud natse ja vabastati Eesti fašismist.

Süü on muidugi individuaalne ja enamik Punaarmeesse sundvärvatutest ja vene poolel sõdinutest tahtsid vaid tagasi koju. Ometigi ei tulnud nad lihtsalt koju. Nad tõid endaga kaasa kommunistliku võimu, tiblamõrtsukad ja -vägistajad ning andsid oma sugulased, sõbrad ja terve eesti rahva okupantide meelevalda.

Just Eesti laskurkorpus oli see, kes vallutas Tallinna ja laskis Pika Hermanni tornis ribadeks sini-must-valge lipu ja asendas selle punalipuga. Teisest küljest oli selles aga isegi midagi head, sest see päästis pealinna suuremast röövimis-, tapmis- ja vägistamislainest, mida vene sõdurid harrastasid oma juhtide innustusel kõigis „vabastatud“ Euroopa riikides.

Laskurkorpuse veteranid on tänaseks unustatud. Avimurme-Porkuni-Kolga massimõrvu pole uuritud ega süüdlasi otsitud. Nõukogude võim veterane aga ei unustanud ja osutas neile suurt tänulikkust ja au. Punaveteranidele oli reserveeritud kõrged parteiametid, head töökohad, õppimisvõimalused ja loendamatud muud hüved ja privileegid, mis rahvale polnud lubatud, ammugi mitte Eesti vabaduse eest võidelnuile. Nende saatuseks olid küüditamised, vangilaagrid ja mahalaskmised.

Täna on eesti rahval võimalik austada oma tegelikke kangelasi. Eesti riigil on selles suunas vaid üks samm astuda. Riigikogu peab heaks kiitma eelnõu, millega riiklikult tunnustataks Eesti vabaduse eest võidelnuid – neid, kellel lahingutes oli selg Eesti poole.

Autor on Soome Sõjaveteranide Eesti Ühingu ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige.