Kalle Mälberg: Kellel on Eestimaal hea elada ehk Eesti arhipelaagid aastal 10225 Pärast Jääd
Iga valik on valik kaugele ette, metavalik. Sa justkui arvad, et ise valid, aga tegelikult sinu eest juba valitakse. Kõik sinusse puutuvad suured otsused (näiteks krooni hävitamine ja euro tulek, digiboks, säästupirn) on juba kusagil teadmata kus ära otsustatud, otsustamise põhjus salastatud ning salastamise põhjuski salastatud. Eestis, ainsa riigina, tehakse valik eriti küünilisel, põhiseadusele sülitaval, elektroonilisel, st mitteisekal viisil: masin teeb sinu eest valiku, et politikaan ikka kenasti potsataks sinna pühitsetud sõimeasemele, kuhu korraldatud jäätmevedu ette näeb.
Analoogia prügiveoga on kohane, sest hetkel on monopolidele maha müüdud prügiäri kõige räigem teenimisviis Eestis. Palju parem kui omaaegne neitsilik pangandus, kus hommikul võeti raha kolme protsendiga sisse, lõuna ajal kihutati see maaletoojatele kolmeteistkümnega laenuks ja kell kolm mindi golfiväljakule. Täna võetakse sinult vähemalt seitse nahka. Küllap rohkem, aga arvestage ise!
On kästud (kes käskis?), et sa pead tekitama prügi, vedama selle teeotsa, maksma oma rämpsu ise kinni, tasuma prügiauto Tallinna otsa eest. Kui vedaja on sinu enese raha eest saadud toorme maha müünud ja see on elektriks põletatud, maksad veel neli (!) korda edasi: elektri tootmise, elektri traadiga kojutoomise, veel mingi keskkonnatasu ning aktsiisi otsa.
Kümned tuhanded mõtlevad niimoodi uuel aastal (see on Eesti keskastme ametniku, koolidirektori, muusikakooli direktori, lasteaia juhataja, vallavanema, noore hakkaja ülikooli lõpetanu, kojukippuva talendi võimaluste paljusus, tegelikult ahtus ja vabaduseastme määr):
- Astuda võimuparteisse ja saada kindel tubane töö! Koos koolituste ja välislähtustega, soovitavalt. Lisaks projektiraha ning kasvatada oma poeg kimjonguniks? Ainsa erinevusega, et ei pea korea keelt valdama, küll aga arvutioskust ja inglise keelt.
- Või elada vabalt, uhkelt ja ausalt, mädaneda sisepaguluses elusalt, pensionini välja venitamata?
- Või jätkata ülelahe toore jõuga raha teenivat välispagulust?
Araabia kevad, venelaste meeleavaldused Sahharovi prospektil, lätlaste poliitilised rabelemised, pärissoomlaste sisu… Ei! Meil söövad vagurad lambad aedikus etteantud heina. Kottloll asjamees ajab mulli ja tünnsile poliikamaastik seisab iseenda tarrendises. Aga teada on, et pimedus tiheneb enne valguse saabumist.
Meil kodus olid selle aasta jõulude ajal juba pooled külalised kodukanti saabunud välispagulased.
***
Õppisin kõige umbsemal sovjetiajal Tartu ülikoolis sotsioloog-psühholoogiks. Meie väikeses laboris, mida juhatas karismaatiline Ülo Vooglaid, istus nurgas üks habemega morni ilmega vene vanamees, kellest hiljem tundsin pildi järgi ära Tartu lähedal Vasulas kirjutanud Nobeli laureaadi Aleksandr Solzenitsõni. Lugesin tema „GULAGi arhipelaagi“. Samal ajal luges Toomemäel Hannes Varblasele oma luuletusi vene soldatisinelis juudipoiss, hilisem nobelist Jossif Brodsky.
Selliseid Moskva ja Leningradi õpetlasi sadas meie vabameelsesse sotsioloogialaborisse iga päev. Lotman, Kaplinski, Lauristin, Ruutsoo, Vseviov ja kes kõik veel, vedasid neid Tartus ringi.
Ühel päeval kõik sai otsa! Sotsioloogia asemel tekitati ülikoolis kommunistliku kasvatuse laboratoorium. Midagi sellist, nagu nüüd kavandatav DASA — demokraatia arendamise sihtasutus, eks?
Muidugi ei tulnud 70ndate lõpul Tartusse enam kedagi. Hääletusse vaimulinna tullakse nüüd vaid viieks aastaks (sorry, täna vist saab säästubakalaureuse juba kolmega kätte!)
Tänane, endasse, oma paatosest kõmisevasse juttu ja ametisse armunud siseminister, olla Tartusse juuraõpingutele saabudes ironiseerinud, et „tulin just pääliinast Minskisse”. (Minski rongiga, nimelt).
Asusin ise 1980. aastal sisepagulusse, seejärel, 1986. aastal kümme aasta kestnud välispagulusse.
Märgakem!
Ajalugu kordub nagu uss või haisupomm. Ikka tulevad vanad ajad tagasi — saabudes kord sisina, kord pauguga. Puhmaskulmune Breznev on täna elus ja terve ning tema „üritus” ruulib Eestis täiega. (Muide, eesti keel modelleerib tegelikkust hästi — üritus on ju nurjunud katse, kas pole?) Elu ongi Eestis justkui uba: kord püsti, kord pikali. Kord sakslased, kord venelased.
Mul endal suu juba kuivab nagu puupang, sest on söödud ja joodud ülemäära. On taas sisepaguluse aeg.
Hääd draakoniaastat! Kõigi maade pagulased, ühinege!
