"Sel aastal mõtlesin palju ka Artur Alliksaarest, geniaalsest inimesest, kes suri 1966. aastal, talumatult noorelt, kuid jõudis eesti keelega ja eesti keeles korda saata midagi sarnast nagu Pärt muusikas," kirjutas Jõerüüt Delfi palvel lõppenud aastale tagasi mõeldes.

"Mõtlesin sellest, et ajalik raha tuleb ja haihtub, aga vaimusuurus
ületab aja, teeb ajaga mida tahab," leidis ta. "Aasta 1966 ei ole ju tegelikult kaugel, aga Artur Alliksaar ja Dante Alighieri tunduvad nüüd juba ajatute põlvkonnakaaslastena, kelle tähed säravad luuletaevas võrdse jõuga."

Eesti rahvas saab toetuda kultuurile

Mõeldes 2012. aastale ja muidugi ka sealt edasi, avaldas Jõerüüt lootust, et need inimesed, kes praegu Eestis juhtivatel positsioonidel on, ja ka need, kes sinna kunagi saavad, lõpetavad ükskord selle monotoonse plaadi lakkamatu mängimise, mille refrääniks on otsast otsani vale lause: raha otsustab kõik.

"Nii väike riik ja rahvas nagu Eesti saab kestvalt toetuda vaid kultuurile, mitte maavaradele või sõjatööstusele," ütles Jõerüüt. "Maksupoliitikast või rahast rääkimata. Ainult vaim on see toetuspind, millel meil on võimalik püsida."

"Riigiisad ja -emad, vahel ju üsna tublidki, ei tohiks end iial lasta petta ei hedonistlik-materiaalsetest ega pseoudofilosoofilistest virvatulukestest," manistes diplomaat. "Tõeline, kultuurita öö on pilkaselt pime, ärgu keegi tahtku seda kunagi kogeda!"

"Rahvaloenduse tulemus kindlasti ehmatab kõiki," pidas Jõerüüt võimalikuks. "Aga pärast pikki aastaid mitme võõra rahva seas elamist ütlen veendunult, et eestlastes on midagi erilist. Midagi sellist, mida ka suurrahvastes enamasti ei leidu. Rohkem eneseusku!"

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena