Lauri Leesi: Mis saab esimesse klassi astujatest uuel aastal ehk kogu võim koolidele!

Läinud kevadel Tallinnas esimesse klassi astujate peal läbi viidud ülelinnalist eksperimenti pean ebaõnnestumiseks ega soovita seda ühelgi juhul korrata. Rahulolematud oli praktiliselt kõik: lapsevanemad, koolid, ajakirjandus, laiem üldsus, ka õiguskantsler.

Ainsad, kes suure lustiga ühtedelt katsetelt teistele kekseldes lippasid, olid Jukud-Mannid ise. Neile oli see tavaline osturalli või hullud päevad, kus emme või issi oli sama närviline nagu ikka.

Ometi sai Tallinna haridusametile mitmel korral sõbralikult soovitatud säilitada nimetatud protseduuri vallas status quo, sest radikaalset muutust esimese klassi õpilaste vastu võtmisel ei nõudnud isegi haridus- ja teadusministeeriumi jurist. Põhjus on ka lihtne: ega siis esimesse klassi vastuvõtmise kord ka varem suurt praegusest erinenud. Ikka astub seitsmeseks saanud või saav laps esimesse klassi, selle lõpetamise järel teise klassi jne. Ka varem tegeles sama probleemiga kohalik omavalitsus, sest mis see valla- või linnakool muu on kui omavalitsuse käepikendus hariduse vallas.

Õigus on neil, kes ütlevad PGS (põhikooli- ja gümnaasiumi seadus) oli veel toores ning seda poleks tohtinud nii rutakalt riigikogus vastu võtta. Raske vastu vaielda, kuid praegu see seadus kehtib. Seega püüab nutikas ametnik seaduse häid sätteid agaralt täita, halbadest formuleeringutest aga madalamat profiiti lõigata. Kahjuks tegime Tallinnas vastupidi.

PGS-e 10. paragrahvis on kirjas: „Valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgse kooli määramisel oluliste asjaoludena esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soove.“

Teine säte, millest me ei saa üle ega ümber on kirjas PGS-e 27. paragrahvis: „Kooli vastuvõtu tingimuste ja korra eelnõu valmistab ette kooli direktor ning see esitatakse enne kehtestamist hoolekogule arvamuse andmiseks…“ Selge on see, et ministri määratud üldised tingimused kehtivad kõigile koolidele, mis on ka viimase sätte eel seaduses selgelt kirjas.

Läinud kevadel asus Tallinna haridusamet surmtõsiselt täitma PGS-e 10. paragrahvi esimest lauset, kus on tõesti kirjas, et vald või linn tagab koolikohustuslikule isikule, kelle elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil, võimaluse omandada põhiharidus. Väidet, et õiguskantsler Indrek Teder nõuab ka just sama seaduse sätte sõnasõnalist täitmist, ei saa kuidagi usutavaks pidada.

Arvan siiski, et professionaalse juristina mõtleb õiguskantsler ikka seda, millest räägib nimetatud õigussätte pealkiri: vald või linn loovad võimaluse koolikohustuse täitmiseks. Siin puudub täpsustus, et võimaluste loomine peab ilmtingimata toimuma linnavalitsuse või haridusameti bürooruumides. Oletan, et Indrek Teder arutleb normaalse inimese kombel nii: „Kui me haigestume kopsupõletikku või murrame käeluu, ei pöördu me Ida-Tallinna Keskhaigla Nõukogu poole, vaid koputame vastava eriala tohtri uksele!“

Täpselt samuti läheb lapsevanem oma kooliealiseks saanud (saava) lapsega eelkõige lähimasse kooli või kooli, kus ta ise õppis või kus õpib tema vanem poeg või tütar. Andekas linnaametnik neelab alla ka selle, et lapsevanem usaldab oma endist õpetajat, klassijuhatajat, koolijuhti kordi enam kui haridusameti tippspetsialisti, kui hea eesti keele õpetaja see ametnik 20 aastat tagasi ka polnud. See, et Tallinna haridusamet jäämäe nähtamatu osa nii entusiastlikult enda kanda võttis, oli tõsine valearvestus. Ehk siit need äpardused algasidki?

Suurim häda oli ju see, et lapsevanemad ja koolid jäid väga pikaks ajaks teadmatusse. Olin harjunud töötama nii: laupäeval käivad koolist läbi poisid, pühapäeval tüdrukud ja teisipäeva hommikul on esimesse klassi astujate nimekiri väljas. Läinud kevadist pikalt kestva transvaali kordumist ei tahaks uuel hooajal küll ühelegi lapsevanemale soovida.

Teine häda seisnes selles, et meie haridusamet juhindus tibude eelneval üleslugemisel rahvastikuregistrist, mis ju mõtlevale inimesele üpris kahtlane algmaterjal. Nii prognoosis haridusamet neljasaja õpilaskoha ülejääki, mis kulmineerus mitmesaja õpilaskoha puudujäägiga. Siit ka ebaõnnestunud idee lisaklasside loomiseks väikese põrandapinnaga koolides, mitme vahetuse taastamise soov ning muudki eelajaloolised meetmed põhjendustega à la „aeg dikteerib ekstreemseid otsuseid”.

Suurim faux pas oli aga see, et haridusamet tegeles nn registrisse eksinud hingedele koolikoha määramisega. Nii määrati meie kooli õpilane, kes küll elab Tuvi tänaval, kuid kelle vanemad pole eales meie kooli peale mõelnud, sest poiss läks surmkindlalt erakooli. Kas ei võiks eksinud hingede otsingud alata hoopis siis, kui kogu esimesse klassi astumise protseduur on juba grosso modo läbi?

Kooli astujate statistika peabki haridusametisse koonduma, kas aga selleks tuli kolmandatelt instantsidelt (E-kooli omanikult Kriit OÜlt) teenust juurde osta? On ju sama ettevõtmist siiani koolides lisaraha kulutamata teostatud. Pealegi on Tallinna haridusametis endal edumeelne IT-tippspetsialistide kaader füüsiliselt olemas. Imelik oli elavate laste järjekorras punase, kollase ja rohelise tule jälgimine, nagu oleks tegu linnukasvatuse inkubaatoriga.

Mina toimiksin järgmisel kevadel nii: 1.-26. märtsini käib iga esimesse klassi astuja lapsevanem koolist läbi ja täidab ankeedi. (Loomulikult võib seda teha ka elektrooniliselt). Juhindudes PGS-st, korraldab kool esimesse klassi vastuvõtu 26.-31. märtsini. Õed/vennad saavad sisse eelistatult, kuid ka need lapsed, kes füüsiliselt meie kvartalis elavad. Kui kohti on veel ning kui nendele kohtadele on palju soovijaid, teeb kool valiku hoolekogu poolt heaks kiidetud kriteeriumi põhjal. Kriteerium ei tohi ületada lasteaedade õppeprogrammides sisaldatavat. Kuid kriteeriumile ei tohi ei linn ega riik peale sundida ka asju, millest seaduses ei räägita.

Üks soovitus veel. Kõigis linna koolides toimugu esimesse klassi vastuvõtt kolme päeva jooksul. Sellega kaobki võimalus seitsmesse kooli üheaegselt konkureerida. Kui nüüd linn tõesti tahab resoluutsust üles näidata, palun tehke seda: koostage määrus, mille kohaselt laps saab konkureerida üksnes kahte kooli.

1. aprilliks olgu Tallinnas see meie üldises kasvatusprotsessis suhteliselt tühine probleem lahendatud! Kui koolijuht ei suuda toimida PGS-s kirja pandu piires, siis nuheldakse teda, mitte lapsevanemaid. Lühidalt — kogu võim koolidele!