Omal ajal kohtusime teiste lastega suure tamme all, nüüd saavad nad kokku Facebookis
Minu mudilaseks olemise aeg sai läbi umbes sel ajal, kui kodudesse hakkasid siginema arvutid jms. Minul neid ka loomulikult ei olnud. Esimese arvutiga puutusingi kokku vist alles koolis. See oli üsna algeline riistapuu, ekraan virvendas ja tähed olid nagu trükimasinast. Ometi võimaldas see mängida mõnda mängu nagu laevade pommitamine ja "pallid". Ja kisklemine nende arvutite pärast, mida oli ainult kaks, oli kõva. Oma korda aruti taga oli võimalik isegi müüa ja osta mõne krooni või kommipaki eest. Kõigest 10 minutit, aga asi oli seda väärt.
Tegelikult oli juba tollal selge, et arvutid on tulevik ja kõik võimalik kolib sinna ümber. Kuid isegi lapsed on nüüd sinna kolinud. Kõikidel mudilastel on arvuti ja internetiühendus ning kogu nende fantaasia piirdubki vaid sellega. Kodus veedetud ajast möödub enamus arvuti taga. See on kohutav sõltuvus. Loobutakse toidukordadest, et jääks rohkem aega arvuti taga olemiseks. Ja kuniks tegevused seal on piisavalt mitmekesised, ei tahagi keegi sellest loobuda.
Sõpradega suhtlus käib läbi interneti, näost-näkku nähakse vaid koolis. Mingeid traditsioonilisi mänge ei mängita. Ei hüpata enam keksu ega mängita kulli, sest varsti on igal lapsel nutitelefon ja telefoniga võidu ajada on loomulikult kordades põnevam. Ja nii meie järeltulevad põlved vaikselt manduvad.
Neil puudub innovaatiline mõtlemine ja reaalsustaju. Probleemid, mis tekivad reaalses mängus ja arvutimängus, on ju totaalselt erinevad. Kui lapsed midagi koos teevad ja tekib tõke, pannakse pead kokku ja leitakse lahendus, arvutimaailmas aga lahendab kõik probleemid programm.
Tegelikult on ju hea, et lapsed õpivad peamist töövahendit varakult tundma ning tunnevad arvutite vastu huvi. See annab lootust, et IT valdkond hakkab veel kiiremini arenema, kuna varsti on IT spetsialistid oma ametiga kokku puutunud sünnist saati ja uusi lahendusi tuleb kui saelaudu.
Mäletan selgelt enda lapsepõlve. Meie mänguasjadesks olid vanaisa meisterdatud puust veoauto ja vanaema õmmeldud nukk. Need muutusid aga üsna pea tüütuks ja tuli midagi muud välja mõelda. Kuna meid oli terve küla peale kokku oma 8-10 samaealist, siis igav ei hakanud meil kunagi. Kui miski üle viskas, sai jälle midagi uut välja mõeldud. Me olime kui ideevabrikud ja mõtetest juba puudus ei olnud.
Me pidime niitma muru, et võiksime minna ujuma. Pidime koristama, enne kui naabite juurde mängima tormasime. Meil oli kasvatus. Me õppisime tegema tööd, teadsime, et igal teol on tagajärg. Meid õpetati tööd tegema, enda eest seisma. Meid valmistati eluks ette. Töö ja lõbu käisid käsikäes.
Me ei istunud Facebookis, vaid ehitasime metsas onni. Me ei mänginud Wii-ga vaid mängisime peitust, sõda, pätti ja politseinikku. Me mõtlesime oma peaga, me olime innovaatilised. Me ei helistanud teineteisele, et saame kokku, vaid läksime kohale ja karjusime õue peal "Tule õue!" või loopisime kivikestega aknale. Me leppisime kokku, et saame homme lõuna ajal suure tamme all kokku. Vahel ootasime mitu tundi, kuid lõpuks tuldi ikka kohale.
Meil olid reaalsed sõbrad, kellele võis loota, mitte Facebooki sõbrad, kes su lihtsalt ühe klikiga unustavad. Kui läksime tülli, mossitasime ja leppisime jälle ära. Meie lapsepõlv oli tõesti põnev, lõbus ja seikluslik nagu raamatus "Tom Sawyer", kes oli meile ka eeskuju. Temalt õppisime palju uusi nippe ja trikke.
Aga nüüd? Sõbrad on ühe kliki kaugusel ja elavad virtuaalmaailmas. Laste reaalsustaju on kadunud. Nad ei mõtle oma peaga, arvuti teeb seda nende eest. Mõni lapsevanem ei teagi, millega ta laps tegeleb. Vaatab ta keelatud materjale või on hoopis pokkeriäss? See kõik on võimalik, kuid vanemad kas ei viitsi või taha oma lapsi kontrollida. Vähe on neid, kes uurivad, mis lehtedel ta laps käib. Samuti ei piirata arvutis olemise aega. Lastel ei kästa teha kodus tööd, mis teeb neid aina laisemaks. Kuhu nii küll välja jõutakse?
