Samasuguse apaatsusega on peaminister viimase nädala vältel suhtunud ka kavasse muuta Euroopa Liidu aluslepingut (millest Ühendkuningriigi vastuseisu tõttu lõpuks asja ei saanud). 2. detsembril lausus Ansip, et Eesti ei ole kuigi aktiivne EL aluslepingute muutmisel, kuna see ei taga seda, et kõik riigid järgiksid kokkulepitud reegleid. Ühesõnaga, otseselt ei poolt ega vastu. Nädal hiljem oli seis enam-vähem sama: vahet pole.

Samal ajal kui Ansip juba lennukis toidukarpi avas, istus aga tema Soome ametivend Jyrki Katainen alles kodumaal, oodates kannatlikult sealse parlamendi Eduskunta nn suure komisjoni (tegeleb mh Euroopa Liidu asjadega) juhtnööre ja mandaati. 87 kilomeetrit Tallinnast põhja poole oleks mõeldamatu, et peaminister põrutab kogu Euroopa Liidu olemust mõjutavaid otsuseid tegelevale tippkohtumisele, kuulamata ära, millised otsustusõigused parlament talle annab.

Üha enam tundub, et vähemalt Euroopa Liidu kontekstis on Eesti üha enam muutunud parlamentaarsest demokraatiast valitsuspõhiseks riigiks. Samal ajal kui tõelises parlamentarismis saab peaminister esindada riiki vaid parlamendi poolt kehtestatud raamides, on Eesti Euroopa Liidu poliitika kujunenud valitsuse pärusmaaks. Kõnekas on, et ka mainitud Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni 2. detsembri istungil “tutvustas peaminister Andrus Ansip Eesti seisukohti 9. detsembril toimuval Euroopa Ülemkogul”, mitte vastupidi.

Soomlaste jaoks teeb seoses eurotsooni majanduse korrastamisega hetkel muret ka Brüsselis läinud ööl kokku lepitud kava teha Euroopa stabiilsusmehhanismis (ESM) otsuseid vajaduse korral häälteenamusega, mitte üksmeelselt, nagu seni. Soome parlamendi põhiseaduskomisjoni hinnangul võib see olla vastuolus riigi põhiseadusega.

Aga meil? Eriti ei eruta.