Lapsevanema kogemus Rukkilille lasteaiast: kasvataja oli kalk ja unustas lapse värava juurde nutma
Mind ajendas arvamust avaldama hiljutine kirjutis Eesti Ekspressis, kus Tallinna lasteaia Laagna Rukkilill endine abiõpetaja toob enda kurvale kogemusele toetudes välja vajaduse muuta valitsevat lasteaedade süsteemi.
Vajadus süsteemis korrektiive teha on ilmselge. Tahaksin oma kogemuse põhjal Rukkilille lasteaiaga välja tuua selle probleemi teise tahu.
Minu kokkupuude Laagna Rukkilille lasteaiaga pärineb selle aasta augustist. Sain suvel lasteaialt teate, et meie kolmeaastane laps on sellesse lasteaeda koha saanud. Augusti viimastel päevadel seadsimegi koos lapsega sammud lasteaeda proovipäevale. Kuna laps oli siiani kodune olnud ja lasteaiakogemus puudus, siis olin teinud temaga eelnevalt kodus põhjalikku eeltööd, rääkides lasteaia rutiinidest ja püüdes tekitada ette usaldust heade tädide suhtes, kes seal töötavad (teadmata tegelikult ise, kellega minu laps seal kokku hakkab puutuma).
Võtsin nõuks olla harjutamise päeval lapsega terve päeva koos lasteaias, et tal oleks võimalik sealse keskkonnaga harjuda ja ma saaks n-ö teatepulga võimalikult sujuvalt kasvatajale üle anda.
Minu pettumus oli aga suur, kui kasvataja, selle asemel et uuele lapsele ennast, teisi lapsi ja tegevusi veidigi tutvustada (või lihtsalt lapsega põgus sisuline kontakt luua), pöördus hoopis minu poole, kuna kiirelt oli vaja ära täita akneet vanemate andmetega (mille ma olin lasteaia juhataja juures käies juba korra täitnud). Samas stiilis toimus selle kasvataja suhtlemine (ehk siis suhtlemist ei toimunud) minu lapsega terve päeva jooksul, vaatamata sellele, et ma olin palunud kasvatajal võimalusel lapsega veidi suhelda (teades oma last, teadsin ma ka seda, et vastasel juhul ei ole laps hea meelega nõus edaspidi lasteaeda jääma).
Laps peab kasvatajaga sõbraks saama, siis on ta nõus ilma minuta seal olema. Nii ma ka kasvatajale ütlesin, kuid abi sellest ei olnud. Pean oluliseks veel märkida, et sel päeval oli selles rühmas kohal alla kümne lapse, seega aega ja võimalust uutele tulijatele keskenduda oleks olnud piisavalt. Nägin oma lapse silmis ebakindlust ja ma mõistsin teda. Lisaks tundsin ma ise, et olin oma last alt vedanud, kuna minu kodus manatud pilt lasteaiast ja sealsetest abivalmis tädidest ei vastanud hoopiski reaalsusele.
Kuid sellega minu šokk sel päeval kahjuks ei piirdunud. Teine jahmatav seik ootas mind õues, kui olin tunnistajaks järgmisele olukorrale. Ühe samuti esimest päeva lasteaias olnud rühmakaaslase ema proovis oma last veenda, et poiss jääks pooleks tunniks kasvataja ja teiste lastega liivakasti mängima. Ema nägi tükk aega veenmisega vaeva, lõpuks poiss ilmselt nõustus. Ema andis kasvatajale märku ja lahkus. Möödus umbes kümme minutit, kui kasvataja juurde tuli üks juhuslik möödakäija, et teatada, et üks väike poiss nutab meeleheitlikult lasteaia värava juures. Alles siis meenus kasvatajale laps, kelle ema oli lahkunud juba mõnda aega tagasi. Võimalik, et laps oli seal nutnud terve aja hetkest, mil ema ära läks.
Selle asemel, et tunnistada oma eksimust, asus kasvataja tagaselja süüdistama hoopis poisi ema. Minu jaoks oli olukord muutunud absurdseks. Lahkusin lapsega lasteaiast raske südamega. Järgmisel päeval me enam proovima ei tulnud, sest tundsin, et kasvatajat muuta pole minu võimuses. Küll aga läksin ma oma kogemuste edasiandmiseks ja lasteaiakoha üles ütlemiseks juhataja vastuvõtule.
Kirjeldasin Laagna Rukkilille juhatajale detailselt seda, mida olin esimesel päeval lasteaias oma lapsega kogenud ja näinud. Juhataja aga võttis kasvatajat kaitsva hoiaku, tuues argumendiks, et tegu on staažika töötajaga. Kohtumisest jäi mulje, et juhataja ei soovinud kirjeldatud olukordi mõista ega minu esitatud kirjeldustele tuginedes uurimist algatada.
See kõik pani mind tookord väga nördima. Mina otsustasin oma last sinna kollektiivi enam mitte viia, kuid on palju vanemaid, kellel pole võimalik selliseid valikuid teha.
Kui kuulsin õnnetusest Laagna Rukkilille lasteaias, valdas mind hirm ja süü. Tegelikult olin ma näinud ohumärke, kuid ei olnud suutnud neid piisavalt õigele inimesele piisavalt veenvalt edasi anda.
Oma looga tahan ma öelda, et olen abikasvataja Jaana ja paljude teiste arvamusega täiesti päri — lasteaedades vajab süsteem muutmist kiiremas korras, kuid see ei pruugi olla piisav, et tagada meie lastele vaimselt ja füüsiliselt turvaline lasteaiakeskkond. Lisaks oleks vaja igal lasteaiajuhil kriitilise pilguga hinnata oma alluvate pädevust ja omadusi lastega suheldes ning teha seda tegeliku kvaliteedi põhjal, mitte eeldades, et hea kasvataja kõige olulisem kriteerium on staažikus.
Autor on lapsevanem ja psühholoog.
