Heimar Lenk: “Äraostmatute” kõrvaleastumine — kas uus tase Eesti poliitikas?
Indrek Raudse kiire lahkumine riigikogust ja Nikolai Stelmachi välja astumine Tallinna linnavolikogust annavad märku poliitilise kultuuri muutusest meie poliitikas. On see areng?
Ehk veel vara öelda. Igal juhul varem ma taolist ei mäleta. Mulle ei meenu, et keegi meie parlamendisaadikuist oleks suurema skandaali puhul Toompealt nö. omal soovil ära läinud. Ka Tallinna Linnavolikogu puhul pretsedenti ei meenu. Kuigi need sammud järgnesid IRLi esimehe Mart Laari käredale korraladusele poistel päevapoliitiikast kiirelt jalga lasta, annavad nad siiski mõtlemisainet.
On kaks võimalust:
a) Kas meie poliitilise ladviku käitumise moraal on tõusnud? Selles ma veel pisut kahtlen.
b) Või on juhtunu, mille tegelikku ulatust vaid IRLi juhtpoliitikud ise teada võivad, sedavõrd
tõsine, et Raudset ja Stelmachi lihtsalt ei saa enam suure poliitika lähedal hoida. Niivõrd
kahjulikku mõju avaldaksid nad IRLi mainele. See on vist tõenäolisem variant.
On kuidas on, aga pretsedent on loodud. Kuigi alles eile kahtles selle võimalikkuses isegi nii kogenud politoloog, kui Anu Toots, kes Delfi portaalis esinedes ei pidanud tõenäoliseks, et keegi skandaali pärast hetkel ametist tagasi astuks. „Kui vaadata Eesti poliitilist kultuuri, siis meil ei astuta tagasi ka siis, kui süü on tõestatud,“ rääkis ta.
Kuid võta näpust, vana armas kaitsekilp, et enne kohtuotsust on kõik süütud ja nende tagasi astumist ei nõuta, on nüüdsest vist poliitilise atribuutika kolikambrisse visatud. Järgmise sissekukkujat nüüd lihtne hurjutada, et mis sina veel venitad ja minema ei lähe! Edaspidi hakkabki vist käima nii, et kõigepealt astutakse kõrgelt juhtivalt positsioonilt tagasi ja siis alles hakatakse enda õigustamisega ning välja keerutamisega tegelema.
Raudne ja Stelmach püüdsid ka seekord veel vanaviisi kõigile näkku valetamisega asjast puhtalt välja tulla, kuid tüli kiskus IRLi enda sees nii suureks, et korduvalt järeleproovitud meetod enam ei töötanud. Paanika, mis kõige isamaalisemas parteis lahvatas, paistab lausa grandioosne olevat. Ja peabki olema, sest sillad vana villase rahvuslaste poliitika juurde naasmiseks on põletatud. Kes usub enam laarlaste püha juttu eestluse säilitamisest ja rangest kodakondsuse poliitikast kui rääkijad ise venelastele elamislubade heldemaiks jagajaiks osutunud.
Ja veel kellele? Venemaa tippsulidele ja nende ämmadele!
Kadriorg, nagu selle presidendi puhul ikka juhtub, ei saanud jälle algul vedama. Tema kaaskond Kärmase telelugu vist tähelepanelikul ei vaadanud või ei osanud selle kaalu hinnata. Kui aga asi välissaatkondes hulga küsimärke tekitas ja Brüsselis tajuti, et eestlastest äraostmatud Shengeni viisaruumi pühaduse vastu patustavad, läks jutt tõsisemaks.
Küsivaid pilke tuli Toomas Hendrik Ilvesel tajuda juba Balti ja Poola riigipeade kohtumise laua taga. Skandaali kolmanda päeva õhtuks jõudiski president nii kaugle, et avaldas riigitelevisioonis oma nördimust juhtunu kohta. Ja sedagi vaid paari lausega, mis ühest teisest intervjuust välja lõigatud. Riigipea ja tema kontor olid ilmselgelt hiljaks jäänud. Punktivõit libises seekord mulgimehe mantli kandja käest kampsunitele.
Ja veel üks asi sai selgeks. Laari poolt algatatud ja taevani kiidetud samm Isamaaliidu ning Res Publica ühinemiseks on osutunud valeks. Ei suudetud suurt, ühtset ja mõjuvõimsat erakonda luua. Otse vastpidi. Venelaste poolt ära ostetud Äraostmatud ripuvad aateliste kampsunite kaelas nagu Tõnissoni rasked veskikivid, millega ta saksapoiste parve põhja laskis. Kas oma tallide kiirkorras tuulutamine suudab veel aidata ja valijate soosingut tagasi tuua, näitab aeg.
