Mida tähendab nulltolerants koolis?

Riigikogu esimees Ene Ergma, justiitsminister Ken-Marti Vaher ja haridusminister Toivo Maimets kuulutasid välja koolirahu. Rõhutades, et igasuguse koolivägivalla suhtes peab rakendama nulltolerantsi.

Sedasama nulltolerantsi nõutakse koolikohustuse mittetäitmise suhtes, kuna üha rohkem lapsi lahkub koolist isegi põhiharidust omandamata. Ning tagatipuks — kui palju neid lahkujaid täpselt on, kui palju tänavalapsi on, pole isegi teada.

Nii ongi raske on aru saada, mida see nulltolerants koolis õieti tähendab. Kas patustajaid tuleb hakata välja viskama ja kolooniasse saatma või koguni tänavale kurjategijate ridu täiendama? Või hakata ihunuhtlust rakendama? Või vanematele rahatrahve määrama? Või üritada ellu äratada eesrindliku nõukogude pedagoogi Makarenko kasvatusmeetodid?

Kõigil neil vahenditel võib olla tuliseid pooldajaid. Ainult kõigi nende headuse või halbuse üle vaieldes ei saa mitte kuidagi jätta arvestamata, et kui 1995 aastal läks esimesse klassi ligi 23 000 last, kes vabanemistuhinas uut ja paremat maailma looma olid sünnitatud, siis tänavu oli neid alla 13 000-de. Ja langustrend jätkub.

Otsesõnu tähendab see, et lapsi, keda kasvatuslikel meetoditel, olgu või üllaste põhimõtete pärast, üle parda elumerre hulpima heita, meil lihtsalt polegi kusagilt võtta. Ja täpselt samuti kehtib see ka paljude täiskasvanute kohta, kes näiteks tööturul hätta jäänud. Kui praegu tundub, et veel leiab asendaja, siis ühel hekel enam ei leia.

Koolivägivald väärib kahtlemata kõige karmimat hukkamõistustu ning pedagoogide ülesanne on selle vastu igati võidelda. Paraku nõuab see hoopis avaramat pilku kui kunagi varem, kui reeglid ja enamiku puhul ka taust olid vähemalt näiliselt lihtsamad. Olematuks ei saa vaikida ka õpetajate vägivalda laste suhtes.

Pole võimalik mööda vaadata faktist, et Eesti on maailmas abielulahutuste osas jõudnud täielikku tippu, nii et koguni 76% paaridest ei leia leppimises mõtet. Loomulikult tekitab see ka lastes stressi ja vägivalda, sest pahatihti on julma käitumise taga samavõrra kui soov ennast eluvõitluses maksma panna lihtsalt hirm ja üksijäetuse tunne.

Lapsed on üksteisest sama erinevad kui täiskasvanud. Pole ju nemad süüdi, kui nende vanemad on alkohoolikud. Mis neist suurena saab, sõltub nõnda üha rohkem koolist, kus harjutakse loomulikuks käitumiseks pidama kas üksteisest hoolimist või üksteisele ära tegemist.

Reeglina ei ole võimalik vägivalda vägivallaga ravida. Koolis on alati peegeldunud omamoodi vormis kõik ühiskonnas valitsevad vastuolud. Aga õnneks helgemgi pool. Kool on kool ka kodanikuks kujunemise, mitte ainult parema hariduse omandamise mõttes. Kuna laps läheb hea meelega kooli siis, kui seal vägivalda ei kohta, saab koolivägivalla vältimine ja koolikohustuse täitmine olla nulltolerantsi küsimus mitte laste, vaid täiskasvanute suhtes, kes sellega peavad tegelema.