Soome tööandjate suhtumine teeb eestlastele suurelt silmad ette!
Olin lihtsalt elanud ja pere vajadusi rahuldanud. Võimalik, et osasid oste oleks saanud odavamalt teha või midagi ka lihtsalt ostmata jätta. Väljaminekuid samas jagub, sest pere on nagu üks suur Bullerbry küla. Esikus jalanõude hulka hinnates on selge – siin elab sajajalgne. Igatahes oli seis üksikvanemana kurvastamapanev ja absoluutse nulli lähenedes õnnestus ennast petta üha harvem. Murekoorem jätkas kasvamist, lämmatades oma sünkjate pilvedega ühtviisi hoolimatult suuremaid ja väiksemaid rõõmukübemeid.
Võtsin lahti tööpakkumiskuulutused ja koostasin CV. Saatsin avaldusi spetsialisti ja madalama keskastme juhi konkursidele. Esiteks polnudki mul kavas hakata suuri ambitsioone rahuldama CV-portaale kasutades ja teiseks piisab mulle täiesti meeldivast töökeskkonnast ja stabiilsest sissetulekust. Tööotsijana olen magistri haridusega, pika juhtimis- ja ettevõtluskogemusega, keeli valdav, kirjelduse järgi täitsa keskmine tegelane.
Esimene arusaam palkade suurusest pani mind iseendaga rääkima (Kivirähk nimetaks sellist tegevust kõhu-ussiga rääkimiseks). Ei ole võimalik ja kui siiski on võimalik, siis ei taha/ei julge tööpakkujad seda ainult luubiga vaadeldavat numbrit kuulutusse panna, vaid pärivad kavalalt, mis teie soov on?
Paaril korral sai helistatud töökuulutuse numbril ja päritud pakutava tasu kohta, no et ei peaks mõlema osapoole aega asjatult kulutama. Enamik vastanuist pidas palganumbrit selliseks kuldmunaks, mille olemasolu ja suurusjärk pidi jääma saladuseks või siis ilmutatama alles vestlusel, ("kui teid kutsutakse!"). Oli ka paar juhust, kus personalitöötaja tunnistas palganumbri vandenõus osalemist ning tuntavat piinlikust selles rollis olles. Igatahes sai selgeks, et Ordinarius molestie ehk harilik töötaja ei pea ise üldse muretsema oma palganumbri pärast, see antakse koos tööga.
Võtsin ette Soome tööpakkumiskuulutused ja koostasin uuesti CV. Saatsin avaldusi spetsialisti ametikohtade, Soomes elava sugulase nõuannet järgides ka keskastme juhi konkursidele. Lugesin läbi lehekülgede kaupa seadusandlust, sealset olustikku ilmestavaid nüansse, tegin järelpärimisi KELA-sse. Vältisin tööjõurendifirmasid, eelistasin Suur-Helsingi omavalitsusüksusi nende poolt pakutavate soodustuste ja töötingimuste tõttu.
Vahel helistasin täpsustamiseks, jutuajamine oli alati mõlemapoolselt meeldiv ning kontaktisiku näol oli tegemist tööotsija otsese ülemusega. Põhipalk oli määratletud kuulutuses kas numbri või vastavate ametiliitude kokkuleppe kohaselt, mis on netis kättesaadavad. Eraettevõtlus kasutab muidugi ka kokkulepetest kõrgemaid palku (sopimuspalkka). Tööpakkujad hoidsid konkureerijaid kursis avalduste arvukuse ja valitud isiku osas, no seda muidugi omavalitsuste konkurssidel.
Koostasin ka inglisekeelse CV ja saatsin avaldusi Eestis ja Soomes avaldatud töökuulutuste põhjal. Soomes käib inglise keele vajadus sagedasti käsikäes koos rootsi keele vajadusega. Minu inglisekeelsete avalduste suhtarv tuli kokku väike. Soome tööpakkujatelt saadeti viisakusvastused, omad Eesti sõbrad jäid aga üldiselt inglisekeelse vastamisega hätta, ei tulnud neilt ka emakeelseid vastuseid.
Praegu, mil töö veel leidmata, tundub, nagu oleksin osalenud ajakirjanduslikus või sotsiaalses eksperimendis. Palju uusi kogemusi, nägemusi ja intervjuusid, ka kokkusaamisi. Töökohaga on ilmselt nagu seenelkäiguga sügiseses metsas – otsid ja võid ka leida.
Eelpool kogetu põhjal soovin paljudele Eesti tööpakkujatele öelda, et hoolimata pisikesest pakutavast palganumbrist, ootab CV saatnud töövõtja ettevõtetelt eelkõige viisakust ja väärikust. Sestap ka võimalik heaolutunne, mida paljud Soome tööle läinud sealses töökultuuris ja suhtumises kõrgelt hindavad. Austav mõlemapoolne suhtumine lepitab äraütlemisega kaasnevat stressi ja tõstab kuvandit ettevõttest.
