DELFI SOOMES: VIDEO: “Eestlane kohaneb kiiresti, aga soomlaseks ei muutu kunagi”
„Mingil määral tõesti — teistsugune elu, teistsugused kombed. Aga väga palju on ka sarnast. Lapsed on lapsed ja töö on töö. Alustasin mitte lasteaiakasvatajana, vaid ühe lapse avustajana, isikliku abilisena
Riigiametisse saamine nõudis aastatepikkust töötamist lühemaid, ajutisi tööotsi tehes ning lõpuks 47 kandidaadiga konkursi võitmist. „Soome elu“ algus 1995. aastal Venemaa piiri ääres Lappeenrantas ei olnud aga sugugi meelakkumine.
„Kuidas ma ennast seal tundsin? Tegelikult alguses päris üksildasena — mees on tööl terved päevad, lapsed on koolis… Mida sa siis teed? Proovid selle ühiskonnaga kohaneda.“
Lõpuks oli töö see, mis Tiia Naamsi kohalikku kogukonda kaasas.
„Millal inimene tunneb end ühiskonda sissesulanuna? Siis kui ta enam ei mõtle, kuidas peaks, vaid ta teab, kuidas asjad toimivad. Mida kiiremini ta leiab endale kohalikke tuttavaid, seda kiiremini toimub integreerumine. Väga palju sõltub ju ka sellest, oled sa siin käimas või jäämas. Mina olin mitu aastat siin vaid korraks käimas, enne kui mõtlesin endale selgeks, et võib-olla ma polegi siit lähiaegadel lahkumas. Täna ma võin öelda, et ma olen kahe maa võrra rikas.“
16 aastat hiljem leiab ta, et Soome ja Eesti ühiskonnad on pea üks-ühele sarnased.
„Kui palju on ühiseid traditsioone, ühiseid käitumismudeleid. Eestlasel ei ole raske kohaneda soome eluga, vähemalt minu arvates,“ märgib Naams.
Samas ei tähenda kohanemine tema jaoks identiteedi kaotamist.
„Minu arust eestlane ei muutu kunagi mingiks muuks rahvuseks. Ei ole võimalik, et sa lihtsalt oledki ühel päeval soomlane. Lisaks on Eesti nii lähedal — su vanemad, su teine kodu on ikkagi seal ja seal on nii lihtne käia.“
Soomlasi läbi oma töökeskkonna hinnates on nende tähelepanuväärseimaks omaduseks tõrksus kõikvõimalike uuenduste vastu.
„Viie erineva töökoha kogemuse põhjal võin öelda, et see ei ole seotud sellega, kes uuenduse välja pakkus, st see ei olene rahvusest, a la mida see eestlane siin nüüd räägib. Soomlased vajavad aega, et kõigepealt harjuda mõttega, seejärel alles teevad.“
Naams toob näiteks naljaka vahejuhtumi.
„Kuna lasteaias peab olema nähtaval päeva menüü, kirjutati igal esmapäeval käsitsi nädala menüü. Kui ütlesin,et kas poleks mõtekam printida linna intraneti leheküljelt kolm nädalat korraga, oli esimene reaktsioon, et aga me oleme siin 30 aastat igal esmaspäeval kell 8 värvilisele paberile niiviisi kirjutanud. Läks aasta, enne kui uuendus vastukaja sai. Minu rühm loomulikult nii kaua ei oodanud,“ lisab ta muiates.
Millal aga võib juhtuda, et Tiia Naams võtab jalge alla kodutee Eestisse?
„Siis mu lapsed on juba suured ja siis ma olen kindlasti juba pensionil. Sest praegu ma olen Soome riigi ametlikul tööl ja ma võin siin olla niikaua kui ma tahan. Ja ma tahan!“
