Lugeja: miks ma ei tahaks kuidagi Austraaliast lahkuda?

Juba ajateenistuses tehti selgeks, et "lahkutakse jalad ees" ja ega ma siit vabatahtlikult ära lähegi, vaid ikka seetõttu, et viisa saab läbi. Pärast kahte aastat Austraalias tuleb jalge alla võtta kodutee, maha jätta kõik need imeilusad palmipuud, lõputud valged liivarannad ja avatud inimesed.

Kui esimesed poolteist aastat siin veedetud ajast ei olnud mul isegi mõttes siia elama jääda ning oli kindel plaan kodumaale naasta, siis viimase poole aastaga on mõtted kõvasti muutunud. Milleks jätta maha muretu elu, kus ei pea mõtlema sellele, kas mul on piisavalt raha, et teha ühte või teist? Milleks jätta maha kõik need rõõmsad näod, kes sind tänaval siiralt tervitavad? Milleks? Nagu austraallased ise ütlevad „There’s nothing like Australia“ („Ei ole miskit nagu Austraalia“). Aga mis siis on Austraalia juures nii erilist, et ma siit enam lahkuda ei tahaks?

Esiteks kliima

Kui ei leia enda jaoks Austraaliast sobivat kliimat, siis on viimane aeg planeeti vahetada. Troopiline kliima, kõrbed, vihmametsad, ekvatoriaalne kliima, lumised mäed - siin on kõike. Ise olen elanud enamus ajast idakaldal, alates Sydneyst kuni Townsville’ini, kus siis linnade vahe on mööda kallast sõites 2300 km.

Pool aastat elasin sisemaal kõrbe serval, 800 km rannikust. Minu jaoks on idakallas liiga niiske ja palav. Viimased kaks nädalat on Brisbanes keskmiselt olnud 30 kraadi sooja ja pilvi ei paista kusagilt. Õhuniiskus on siin sisemaaga võrreldes päris kõrge. Kui sisemaal oli 30 kraadi paras, siis Brisbanes on see ikka suhteliselt ebameeldiv ja üleval põhjas, kus kliima troopiline, on lausa väga ebameeldiv. Aga kuna kolme nädala pärast on vaja kodutee jalge alla võtta, siis ei hakka ma siit ka kuhugi enam kolima. 

Töö, palk, maksud ja intressid

Palka saab siin tunnis alates 18 dollarist, sellist raha teenivad siin pea kõik backpackerid ehk seljakotirändajad. Kuna enamus neist ühes kohas üle paari kuu ei tööta, ei näe tööandjad ka põhjust, miks peaks neile miinimumist rohkem maksma. Samas ei väida ma, et kõik siin sellist raha teenivad - kui hakkamist ja tahtmist piisavalt, leiab ka hästi tasustatava töö. Kohalikel on palgad tunduvalt kõrgemad. Oskustöölistel ehitusvaldkonnas 30-50 dollarit tunnis, elektrikutel 50-60 ja näiteks kaevandustes 100 000 – 200 000 dollarit aastas.

Maksusüsteem on astmeline: 0-45%. Kui teenid alla 37 000 dollari aastas, siis maksad 13% ja selle juures saad maksuaasta lõpuks tänu erinevatele maksusoodustustele ka vähemalt 1700 dollarit maksutagastust. Tavaline töönädal on 38 tundi ning miinimumpalgaga saad sel juhul nädalas kätte umbes 600 dollarit.

Maksad ära üüri, ostad toidu, käid väljas söömas, tangid autol paagi täis, käid kinos ja jääb veel 300 dollarit üle. Ülejäägid paned tähtajatule hoiukontole, kust saad raha igal hetkel välja võtta või veel peale kanda ja saad 4,5% intressi aastas ning see raha laekub kontole igakuiselt. Intress sõltub loomulikult Austraalia Panga kursist ning kõigub aeg-ajalt. Tähtajaline hoius on 6% kandis, samas on ka eluasemelaenude intress üle 6%.

Kohalikud

„How’s it going mate?“ („Kuidas läheb, semu?“). Kui juhtud jalutama kuskil vaikses linnaosas, kus sulle 15 minuti jooksul jalutab vastu 5 inimest, siis on tõenäoline et 4 neist tervitab sind. Lisaks ei ole sugugi ennekuulmatu rääkida võõra inimesega paar sõna juttu, kui ootad valgusfoori taga rohelist mehikest süttimas.

Millest on sul rääkida võõra inimesega ja mis see tema asi on, kuidas sinul läheb? Nii mõtlesin mina alguses ja mõtlevad kindlasti ka paljud teised eestlased. Pärast esimest siin oldud aastat ma enam nii ei mõelnud. Kui keegi tänaval tervitab, tõusevad suu nurgad ikka paar kraadi ülespoole ja tuju läheb paremaks. Miks siis mitte tervitada või küsida „How’s it going mate?“.

Inimesed on ülimalt avatud ja sõbralikud. Kui kedagi miski häirib, siis kurdetakse oma mure tänval võhivõõrale ära. Jagatud mure on ikkagi pool muret ja päev läheb rõõmsalt edasi.

Ma ei taha minna Soome ehitajaks ega Iirimaale kalkuneid kitkuma. Ma tahan elada ja töötada Eestis! Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, miks? Miks ma tahan elada seal, kus mul ei ole raha, et tegeleda lemmikhobidega? Miks ma tahan elada seal, kus ma ei saa igal nädalal oma elukaaslast välja sööma viia, sest auto on vaja parandusse viia ja raha mõlemaks lihtsalt ei jätku? Miks ma tahan elada seal, kus ma ei saa naeratada tänaval võõrale inimesele, ilma, et ta arvaks, et ma vaimselt haige olen. Ma ei tea, miks...

Siit sooja päikese alt paistab Euroopa ja euro tulevik suhteliselt tume, kuid ma siiralt loodan, et majandusel hakkab paremini minema ja et elu Eestis muutub elamisväärseks. Enne, kui kogu Eesti tulevik Austraaliasse emigreerub. Enne, kui on hilja...