DELFI SOOMES: VIDEO: “Eestlaste kivitöid teha soomlane ei viitsi ega jaksa”
Novembrikuises jaheduses ja niiskuses vatti ja vilet saanud häälepaeltega saaremaalane sõidutab meid Eesti numbrimärkidega bussis ning esitleb enda ja oma kaaslaste tööd meistrimehe uhkusega. Tegemist on ka omamoodi tagasivaatega tehtule — hooajatöölistel algab “talvepuhkus”, mis kestab lume sulamiseni.
„Siin on minu kunstiteos,“ ütleb Tiitma, kui on sõidutanud meid ühe künka otsa vaatama kaht puhast ringi, mis on laotud kõnnitee äärekividest. Möödaminnes siunab ta pisut ka Soome arhitekte, kes tunduvat ette kujutavat, et kivi on nagu savi — muudkui vooli. „Kellelegi tuli mõte, et teeks selle sisemise ringi sisse veel ühe ringi…“
Soome firmas, mis Tiitmale tööd annab, töötab kokku kaksteist eestlast. Mõned on vihtunud Soomes tööd teha sama kaua kui tema, aga on ka palju palju lühema karjääriga tegelasi. Kivi, kinnitab Tiitma, on üks hea mehe mõõt — igaüks sellega hakkama ei saa.
„Meil on käinud ka selliseid, kes on oma jutu järgi juhtinud kõike alates helikopterist kuni allveelaevani, tont teab mida veel. Aga kui tööd tegema hakkab, siis on kaks päeva ja — Länsiterminaali
Osad vahetuvad — annan mikrofoni käest, toetan jalad tugevalt maha, haaran kivi suurte tangide vahele, tõstan… ja kivi kerkib ühest äärest kümmekond sentimeetrit. Sedagi ainult üsna hea fantaasia korral. Tõstan uuesti… täpsemalt sama tulemus. Uurin Tiitma käest, mitmekesi neid plokke siis paika tõstetakse.
„Üksinda ikka,“ muigab ta ja seletab abivalmilt, et kõik algab tõstmistehnikast — kive ei tõsteta „seljaga“, vaid „põlvedega“. Selge. Tuleb kodus õiget tehnikat harjutada.
“Kalevipojad” on jura!”
Soome saabuvate eesti töömeeste suurimaks komistuskiviks on Andres Tiitma hinnangul keeleoskus. Mõni ei saagi keelt selgeks ja siis ei teki ka seda head läbisaamist, mis töömaal nii vajalik on. Kui aga keel suus ja suhted korras, pole eestlase elul Soomes häda midagi.
„Elamistingimused on meil korralikud, mitte nii, et elaksime kaelakuti koos. Ei ole ka kunagi seda tagasilööki olnud, et keegi näitaks näpuga, et näe, virolainen. Rohkem on nii, nagu meiegi töömaal siin, et siinsed põliselanikud käivad ja küsivad, et kuidas teil seal on jne. Eestlane on tubli — need, kes siia pikemaks ajaks jäänud on, need on ikka tegijad,“ kiidab Tiitma.
Aga miks ikkagi eesti töömeest soomlasele eelistatakse, kuigi majandus taandub ka Soomes?
„Väike probleem on selles, et soomlane ei viitsi teha sellist tööd, ta ei jaksagi teha. Eestlane teeb tööd selleks, et töö tehtud on, teeb kohusetundest. Palk on muidugi ka motivaator, iga normaalne inimene tahab hästi tehtud töö eest ka korralikku palka saada.“
Astume sisse Tiitma „brigaadi“ „kohvikusse“ — valgesse barakki, kus seinal kogu töömaa joonis ning laual mirkolaineahi, kohvikeetja ja pakk kohvi. Soome oma, panen tähele ja mainin ka Tiitmale. Tuleb välja, et kohvi Eestist kaasas kanda ei tasu.
„Jah, kui vaadata neid hindasid ja palgataset
Kas sellist mõtet siis pole pähe tulnud, et võtaks pere ja jääkski Soome?
„Ei, ei, ei, ei!“ vastab Andres Tiitma ja lisab kindluse mõttes veel paar „eid“. Tema pere käib küll paar-kolm korda aastas Soomes („kõik ei ela nii, nagu Eesti superseriaalis,“ torkab Tiitma perest rääkides „Kalevipoegade“ tegijate suunas) ja meistrimees saab siis ette näidata, mis vahepeal tehtud on, aga kodu on ikkagi Saaremaal. Kodunt kaugel olemine on aga jällegi Soomes enam-vähem samasugune, nagu see oleks Eestis töötades.
„Ega suurt vahet ei ole, kas oled Saaremaalt Tallinnas või lähed 60 kilomeetrit edasi Helsingisse.“
Üks asi ei anna siiski rahu. Kuidas see „Kalevipoegade“ esitatud pilt tundub, on see üldse mingilgi määral tõetruu?
„See ei tundu ausalt öeldes üldse kuidagi. Kuidas nüüd öelda — jura!“ kõlab vastus.
