Prostituut teenib alla miinimumpalga
Üsna hiljuti ilmus meedias artikkel, kus räägiti, et prostituut võib „tublit tööd“ tehes teenida kuus 6000 eurot. „Minul ei ole kaheksa aasta jooksul õnnestunud näha seda prostituuti, kes taolise summa välja teeniks,“ märgib Ardo Ranne ajalehes Pealinn. „Vahendatava prostituudi kuu teenistus jääb enamasti alla toimetulekupiiri.“
Tegelikud hinnad nn korterbordellides on hoopis järgmised: pool tundi on 20 eurot ja tund aega 35, millest tüdrukule kätte jääb heal juhul pool.
Suurte rahanumbritega meelitatakse „ärisse“ uusi tüdrukuid. „See on artikli autori lobitöö,“ ütleb Ranne. „Kui tütarlapsel on väga raske majanduslik olukord ja ta näeb sellist numbrit, siis ta mõtleb, miks mitte proovida. Keegi teenust osutavatest naistest ei ütle, et see on tema elutöö – kõik lähevad ajutiselt – kas kustutama mingit võlga või teatud puudujääki rahakotis. Usuvad, et teevad kuu aega tööd ja elavad siis tavalist elu edasi. Tegelikult nad jäävadki „rattasse“ .“ Ranne märgib, et inimesed, kes prostitutsiooni vahendusega tegelevad, on tõelised inimhingede insenerid ja tüdrukud keeratakse kiirelt ümber sõrme. „Osa tüdrukutest on madala haridustaseme ja vähese toimetulekuvõimega. Palju on ka neid, kellel lihtsalt on vaja laps kuidagi ära toita.“
Ranne sõnul on politsei töö ja muude majandustegurite mõjul suur osa bordelle oma tegevuse siiski lõpetanud.
„Kui 2003. aasta lõpus oli Tallinna linnas ja Harjumaal 43 klubilist asutust ehk omaette majana tegutsevat bordelli, siis nüüd on neid järel neli, kõik Tallinnas. Korterbordelle on endisest mahust alles 20%. 2003 oli neid 80-100,“ märgib ta.
Tallinnasse tuuakse naisi mujalt
Prostituutide psühholoogilise nõustamisega tegelev Eda Mölder märgib, et Tallinna tuuakse naisi nii vaeselt Ida-Virumaalt, Lõuna-Eestist kui ka Lätist. Tallinnas on lõbunaisi umbes 250, neile lisandub paar tuhat süstivat narkomaani, kes doosi nimel oma keha müüvad. Eestis on tema väitel olemas ka siseriiklik inimkaubandus – naine transporditakse näiteks Ida-Virust ja Lõuna-Eestist Tallinna kui tõmbekeskusesse. Ajalehes kuulutavate „kohvilekutsujate“ hulgas on rohkem venekeelseid, aga välismaale – Saksamaale, Hollandisse, Šveitsi ja mujale – paisatakse rohkem eestikeelseid.
„Eesti on lähteriik ehk siit viiakse naisi välja, ja ka transiidiriik,“ lausub Mölder. „Samas oleme muutumas ka sihtriigiks – meile tulevad ka Läti naised.“
Samas Eesti riik ei taha seadusega inimkaubandust keelata – kriminaalseadustikus sellist paragrahvi praegu pole. „Me peaksime ju riigina mingeid piiranguid seadma, et sotsiaalselt või psüühiliselt haavatavaid inimesi ei ekspluateeritaks,“ nendib Mölder. „Et ei kasutataks ära vaimse puudega inimesi ja ei kasutataks ära vaeseid. Kas on eetiline ahvatleda vaesuses vaevlevaid maatüdrukuid, kellel pole midagi süüagi?“
Naised väljuvad ärist puruvaesena
Mölder viitab samuti faktile, et prostituudid väljuvad sellest „ärist“ puruvaesena. „Meie varjupaika satuvad naised n-ö kaks kätt taskus – riideid ei ole, jalanõusid ei ole, ööbida ei ole kuskil, süüa ei ole, raha ei ole. Ainult võlad ja kohustused,“ lisab ta.
Noorte naiste suunamine seksiteenuste osutamisele lõppeb Möldri sõnul vägagi tõenäoliselt sellega, et ühiskond jääb (olenevalt naise elueast) 40-50 aastaks tema meditsiini- ja sotsiaalkulusid finantseerima. „Pärast viit aastat sellist tööd võib 24-aastasel noorel naisel olla 60-aastase tervis,“ nendib Mölder. „Väga tõenäoliselt on saadud tervisekahjude finaal invaliidistumine. Meil varjupaigas ja nõustamisel on palju naisi, kellel on 80%-ne töövõimetus – see tähendab, et nad ei pruugi enam kunagi tööle rakenduda. Mõni ei suuda isegi igapäevase eluga iseseisvalt toime tulla, sest vaimse tervise kahju on nii suur. Paraku lähevad paljud toetatud elamisse, osa isegi hooldekodusse.“
