"Presidendiamet pole kuulunud kindlasti nende unistuste või tööde hulka, mille poole oleksin sihikindlalt ja energiat säästmata pürginud," lausus Ilves raamatu "Suurem Eesti" saatesõnas. "Selgelt välja näidatud ja öeldud kire puudumist on mulle ka ette heidetud, ja koos sellega järeldatud, justkui teeksin seda tööd vastumeelselt või puuduliku pühendumisega."

"Küll aga vastab tõele, et olen 9. oktoobril 2006 antud presidendivande järel üritanud teadlikult viia Eesti riigipea avalikku rollijoonist vastavusse nende volituste ja võimupiiridega, mille meile väga hea põhiseaduse kirjutanud riigimehed ja -naised presidendile ette nägid," kinnitab president, et on püüdnud teha kõik endast oleneva, et rahvas harjuks riigipeale põhiseaduses ette nähtud rolliga.

Ilvese sõnul ei ole Eesti president rahva isa, kantslist marutsev koolipapa ega kõrge kuninglik olend, kelle saabumise puhul tuleks võtta valvelseisang, puhuda fanfaare ja rullida lahti punane vaip.

President tunnistas ka, et veendus üsna pea pärast ametisse astumist, et avalikkuse ees välja öeldud või avaldatud sõnad kaaluvad varasemast palju rohkem. "Seda ka juhul, kui öeldut oli päris raske iseloomustada sõnaga "terav" või "otsekohene". Ühtäkki ei tundunudki mulle enam üle tähtsustatama kellegi varasem tõdemus, et presidendi suu läbi kõneleb Eesti riik. Nagu iga kirjutaja ja kõneleja teab või vähemalt aimab, kahandab kellegi teise, olgu isiku või suurema inimkoosluse nimel kõnelemine oluliselt sõna- ja mõttevabadust Nii tulevad otseütlemiste asemele kujundid ja mõistaandmised, terav kriitika või etteheide leiab koha ridade vahel."

"Teisalt soovisin ja soovin jätkuvalt näidata teistsugust stiili, arutleda ning rääkida asjast, mitte alandada või solvata inimest, kellel võib olla on teistsugune arvamus. Loodan, et kui president näitab oma suhtumisega eeskuju ega "pane ära", süs kosutab see Eesti poliitilise väitluse kultuuri ning teiste arvel edvistamisest saab aja jooksul informeeritud osapoolte diskussioon," lausus president Ilves.