Võlg on võõra, mitte sugulase ega sõbra oma

On teada ja tuntud tõde,et laena sõbrale raha ning oledki temast ilma. Paraku see tihti kipubki nii olema. Tegelikult mina isiklikult leian, et ma ei ole mingi finantsasutus, kes peaks laenu andma. On vaid vähesed inimesed, kellele iga kell mõistliku summa annan kui vaja, eeldusel, et mul see võimalus on. Samas on see usaldus kahepoolne, et kui peaks tõesti vaja minema, siis saan ka sealt laenata.

Tegelikult on aga nii, et laenamine pigem jäägu ära või siis toimugu tõesti äärmuslikel juhtudel, kui tekib mingisuguseid ettenägematuid ning kiireid kulutusi. Üldjuhul inimene peaks siiski suutma arvestada, kuidas ta oma palgaga toime tuleb.

Kunagi küsis üks sugulane laenu kolmeks päevaks, et söögiraha pole ning siis on palgapäev. Kuna neil laps ka, siis kandsingi raha üle, teades,et saan selle peagi tagasi. Aeg läks, aga mida ei olnud, oli raha. Summa iseenesest ei olnudki ju kuigi suur, aga viisakas oleks olnud teavitada, kui tekkis näiteks mingi tõrge, miks ei saa tagasi maksta lubatud kuupäeval. Aga väga kaua oli vaikus ja inimest tabada ei olnud ka võimalik. Kuuajalise hilinemisega ja viisakate meeldetuletustega laen siiski tagastati. Peale seda põhimõtteliselt enam laenu ei anna, kui paar lähedasemat inimest välja arvata.

Hiljem tuli välja, et tegu ongi krooniliste laenajatega ning nad on poolele suguvõsale raha sees. Küll tuuakse ettekäändeks lapsele ravimid, söök või kes teab mida. Aga tavaliselt peale raha laekumist on tibil sigaret suus ning tüübil õllepudel käes. Kõige naljakam oli veel see, et kui üks sugulane küsis siis, et millal raha tagasi saab, siis tibi oli imestunult vastanud, et oi, kas sa tahad seda raha tagasi...

Ma ei saa aru ka inimestest, kes kas laenavad krooniliselt või võtavad sms-laenu ning palgapäeval tasuvad need ära, et siis uued võtta. Loomulikult on vaja ka millestki elada, aga esmalt tuleks ennast sellest nõiaringist välja rabeleda, mitte lõputult laenata.

Palju on inimesi, kes on laenamise pärast tülli läinud. Võib-olla ta polnudki eriliselt hea sõber ja pole hullu - teie teed lähevad lahku. Sugulastega aga nii hästi ei lähe, tõenäoliselt te kohtute veel ja sageli, seetõttu ei ole mõtet oma suhteid rahaga kibedaks ajada.

Meie ühiskonnas on paraku palju inimesi, kelle raha on omavahel tülli ajanud - küll laenud, pärandid või midagi muud. Tõde on, et päris ilma rahata ei saa, aga kohati ta omab siiski liialt kõrget tähendust. Vahet ei ole, kuhu suunas vaadata, igalpool on keegi, kes parasjagu raha pärast tülitseb.

Tegelikult on suur mure see, et paljud ei oskagi rahaga ümber käia ning seetõttu kiputakse ka laristama ja laenama. Samas on inimesi, kes tõesti elavad peost-suhu aga saavad hakkama, ilma et kuskil võlgu oleks.

Siinkohal tuleks ilmselt juba koolis õpetada, kuidas rahaga ümber käia ning korrata tuleks ka vana tõde - võlg on võõra oma.