Euroopa haridus valiku ees: Kui arvate, et kõrgharidus on liiga kulukas, proovige võhiklikkust…
Kõrgetasemeline konverents Lissabonis avas EL strateegia 2020 rakendusmeetmete arutelu kõrghariduse ja tööturu senisest tugevamate seoste leidmisel. Kunagi varem pole haridusteema olnud Euroopa Liidus niivõrd esiletõstetud teemaks. See pole eurokriisi ajastul üllatuseks. Pole kahtlust, et konkurentsivõimeline ja tugev tööturg oleneb EL kõrghariduse ühistest väärtustest, mis peaksid liikmesriikide protektsionismi õõnestama ja Euroopa kriisist välja aitama.
Ka Euroopa auväärsematel ülikoolidel on tihti suurepärane minevik ja ka idealistlik pilt tulevikust, aga hetkeseis ei ole kiita. Eelarvekärped, mida teostatakse erinevate strateegiate sildi all on tekitanud patiseisu. Riigist sõltuvad haridusasutused suudavad järjest vähem "toota" uut Euroopat ülesehitavat ajupotentsiaali. Euroopa Komisjoni ja akadeemilise maailma esindajate sõnade kohaselt peab akadeemiline maailm leidma rohkem eraraha. See on muidugi seotud tööturuga aga veelgi täpsemalt järkjärgulise tasulise õppe juurutamisega ka neis riikides, kus see on varem tabu olnud.
Kui siiani on 80% teadusrahastamist toimunud riiklikul tasandil ja 20% EL tasandil, siis kaalutakse vastupidist situatsiooni, mitmetel juhtudel on riigid kaotamas usaldusväärsust teadusrahade jagamisel. EL lootuseks on tõusev kõrghariduse omandajate hulk, järsult suurenev mobiilsus ja rahvusvaheline (sh regionaalne) koostöö. On tõsi, et ühiskonnad on järjest enam multikultuursed (Merkeli märkust, et multi-kulti on läbikukkunud, on paljude arvates valesti mõistetud. Peeti silmas ju meetodeid mitte eesmärki). Omaette eesmärgiks on suurenev multidistsiplinaarsus: sidudes esialgu mittehaakuvana tunduvaid erialasid, sobitub haridus paremini tööturu ootustega.
Konverentsile kutsutud Jean Monnet võrgustikku kuuluvad professorid olid üksmeelsed, et EL roll haridusvaldkonnas peab suurenema. Haridusmudelid, mis senini toimisid, on tänases maailmas puudulikud nii demograafilise situatsiooni kui ka paratamatult globaliseeruva turu tingimustes, mida riiklik hariduspoliitika pahatihti ei toeta. Pakuti välja isegi liikmesriikide poliitikatest sõltumatut akadeemilist kogu, mis nõustaks Euroopa Liitu haridusküsimustes. Samuti rõhutati riigiülese akrediteerimise olulisust, et vältida riikide omaturu tekkimist EL haridusmaastikul. Reaalsus on, et ülikool peab muutuma sotsiaalselt vastutavamaks. Ka siinkirjutaja ettekanne sisaldas üleskutset koostööle üliõpilase, ülikooli, tööandja ja riigi valitsuse vahel, mis viiks konsensuslikele otsustele. Turg ei tohi hariduse sisu määramisel prevaleeruda, sest siis kaoks innovatsioon. Ülikool ei tohi sulguda elevandiluust torni, kaotades sideme reaalsusega, tundub, et ülikoolihariduse eesmärgid tuleb ümbermõtestada. Liikmesriik ei tohi lähtuda vaid riigi vajadustest avaliku sektori osas ega diskrimineerida teises keeles õppijaid. Tudeng, kes on ilmselt kõige paindlikum koostööpartner, saab oma valikutes usaldada kiirelt muutuvat majanduskeskkonda ja ülikooli ja haridusjuhte vaid juhul kui need teevad pariteetsusel põhinevat koostööd. Sellise koostöö foorumiks ja korraldajaks saab siiski olla vaid universitatis, hariduse andja.
Ilmselt tugevneb lähiajal EL õigus valdkonnas, mis suurendab akadeemilise vabaduse ja tudengimobiilsuse võimalusi. Usutavasti minnakse kaugemale senistest programmidest (ERASMUS) palju ulatuslikemate rahvusvaheliste õppeskeemide toetamisega, EL tasandil toimivate õppelaenupakettide väljatöötamisega.
Konverentsil osalenud Euroopa komisjoni presidendi Barroso sõnul on majanduskasvu mootoriks just kõrgharidus. Barroso sõnul tuleb tõdeda, et Euroopa peamised konkurendid on meist ees kõrgharidusse investeerimises. See mõjutab otseselt tööturgu, näiteks võimaldaks praegu toimiv haridusmaastik katta kõrgharidusega spetsialiste vajavatest ametikohtadest (35 % kogu tööturust) 2020 aastaks vaid 26 %.
Barroso arvates on kristallselge, et me elame ülimalt kõrge globaalse konkurentsi tingimustes, mille märksõnadeks on teadmus, innovatsioon ja tehnoloogiad. Kõrgharidus loob oskusi aga genereerib ka ideid nende rakendamiseks. Loobuda tuleks elitismist, mis jätab kõrghariduse omandamisest kõrvale majandus-sotsiaalselt nõrgemad grupid. Eesmärk on rohkem ja paremini. Kvaliteedi kõrval on oluline akadeemiline vabadus mille kaudu saab õppekava paindlikkust suurendada. See on eelduseks Euroopa Liidu plaanile suunata haridusse 15.2 miljardit eurot, mis tähendab 68% mahus valdkonna eelarve suurendamist.
