Urmas Espenberg: Homoseksuaalsus eile ja täna
Kuigi Ameerika Psühhiaatrite Organisatsioon kustutas homoseksuaalsuse oma haiguste nimekirjast 1973. aastal ja sedasama on teinud ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon, ei taha kired selle teema ümber sugugi vaibuda.
Eestiski lüüakse gei- ja lesbiteema ümber pidevalt lokku ning oma hoiakutelt kuulume me selles osas pigem homofoobsete riikide sekka koos Venemaa ja mõne teise riigiga. See selgub nii küsitlustest, seadusandlusest kui ka internetifoorumitest, kus homoseksuaale armutult materdatakse.
Näib, et teema vajaks pisut laiemat selgitamist, sest tihtipeale ei teata isegi seda, milles on asja iva, kuigi kõik teemaga vähegi kokkupuutuvad ringkonnad seisavad justkui lõpliku tõe monopoli eest (homoseksuaalide organisatsioonid, konservatiivid, kirik, riik, homovihkajad jt). Olen homoseksuaalsuse teemal küsitlenud asjaomaseid inimesi, kes ka selles artiklis sõna sekka ütlevad.
Homoseksuaalsuse põhjused ja liigid
Esmalt tuleks täpsustada homoseksuaalsuse päritolu ja tema liike. Valdavalt esineb kahte liiki homoseksuaalsust: kaasasündinud homoseksuaalne orientatsioon ja elu jooksul omandatud homoseksuaalsus, mis üsna tihti käib käsikäes biseksuaalsusega. Viimasel puhul tunneb inimene seksuaalset tõmmet vaheldumisi nii meeste kui naiste vastu. Või siis mõlemate vastu korraga, näiteks grupiseksis.
Esimesel juhul ei saa midagi parata, seda tuleks lihtsalt mõista ja sallida ning seda ei saa mingil moel muuta. Teise väljakujunemisel on suur roll ühiskonnal, moraalil, kasvatusel, suhtumisel ja hinnangutel. Ja seda on teatud määral võimalik mõjutada või suunata.
Kuidas tekib kaasasündinud homoseksuaalsus?
Kromosomaalne ehk geneetiline sugu tekib munaraku viljastamise hetkel. 22 kromosoomipaari on naisel ja mehel sarnased. Sugu määrav lahknevus ilmneb 23. paaris, nn sugukromosoomides. Meestel on see XY, naistel on kombinatsiooniks XX. Kromosomaalsele soole järgneb gonaadisugu, kus määratakse kindlaks mees- või naislootele omased sooloome algorganid gonaadid, mis hakkavad produtseerima vastavaid hormoone.
Alles sellele järgneb inimese hormonaalse ja morfoloogilise soo teke ja seegi määratakse kindlaks juba looteeas, umbes kuuendal-seitsmendal rasedusnädalal, kui lootel hakkavad tekkima kas naiselikud munasarjad, mis produtseerivad östrogeene, või mehelikud munandid, mis produtseerivad testosterooni. Edasises arengus, kui üks või teine hormoon saavutab ülekaalu, hakkab embrüo omandama kas mehelikke või naiselikke sootunnuseid.
Kui 6.–8. rasedusnädalal ei ole sugu välja kujunenud, võib beebil hiljem tekkida soolis-geneetilisi probleeme. Samuti võivad õiget soolist väljakujunemist raskendada kõikvõimalikud hormonaalprobleemid, mis võivad lähtuda nii emast, loote enese organismist kui ka väliselt organismi sattunud ainetest.
Teadlased on jõudnud arusaamale, et enamikul juhtudel on homoseksuaalsuse puhul tegemist kaasasündinud geneetilis-hormonaalse sookeskuse, hüpotalamuse häiretega (valdavalt looteeas), mis ei sõltu inimese enese tahtest. See kummutab aastasadu käibel olnud müüdi, nagu oleks homoseksuaalsus elu käigus omandatud hälve. Loodus ise on miskipärast oma valikud nii kummaliseks teinud.
Kuidas orientatsioon välja lööb?
Homoseksuaalne orientatsioon ei löö inimestel välja iseenesest, vaid ikka ühiskonnas elatud elu käigus. Soodsatel asjaoludel (kasvatus, ühiskonna soodne suhtumine homoseksuaalsusesse) toimub see kiiremini ja kergemini, homoseksuaalsust taunivas keskkonnas aga aeglaselt ja valuliselt koos ohtrate traumadega nii homoseksuaalile endale kui ka tema lähedastele.
“Tundsin algusest peale, et mulle meeldivad teised tüdrukud,” räägib Raili. “Keegi minu hoiakuid ei suunanud ega kujundanud. Võib-olla seetõttu, et keegi ei tulnud selle pealegi. Kui teistel minuealistel tekkisid esimesed seksuaalsuhted poistega, armusin mina oma klassiõesse. Kuna temagi pelgas poisse, otsustasime omavahel katsetada. Mulle see meeldis ja minu veendumused oma seksuaalse suunitluse kohta said kinnitust. Tänapäevastest romaanidest, filmidest, meediast ja interneti suhtluskeskkondadest sain teada, et meid on rohkem. See andis kindlust, et ma pole mingi üksik väärakas. Klassiõde seevastu pööras lõpuks tavalisele rajale ning on nüüd abielus ja kahe lapse ema.”
“Mind kasvatati heteroseksuaalses vaimus, nagu tavalises peres ikka,” selgitab Janek. “Kuigi mul oli kogu aeg mingi salapärane tõmme omasuguste vastu ja ma pelgasin tüdrukuid, kartsin seda endale tunnistada. Ümberringi sõimati selliseid pededeks ja naeruvääristati. Ma proovisin tüdrukuga käia, aga mulle see ei sobinud. Jäin n-ö kappi ja püüdsin edasisi seksuaalsuhteid vältida ega abiellunud. Loodus surus peale, aga ma ootasin oma unelmate meest, kellesse armuda. Kuid alles siis kui elu-olu vabamaks läks, julgesin „kapist“ välja tulla ja seda nii endale kui ka teistele tunnistada. Peagi leidsingi toreda kaaslase. Mu vanemad said šoki, aga mida ma teha saan, kui tunnen, et see on minu tee. Raske on ju endaga vastuollu minna.”
Omandatud homoseksuaalsus segab vett
Asja muudab veelgi keerukamaks see, et on olemas ka elu käigus omandatud homoseksuaalsus, mille tekkimises on suur roll nii mitmesugustel sotsiaalsetel ja psüühilistel asjaoludel (nagu ühiskonna seksuaalse tolerantsuse aste, homoseksuaalsuse afišeerimine ja põnevaks tegemine meedias ja kunstis (nn homopropaganda)) kui ka subjektiivsetel faktoritel: inimlik uudishimu ja soov teistest erineda ning midagi uut proovida, ootamatu juhus, pettumine oma soo esindajates ja isegi seksuaalmood.
Klassikaliseks näiteks võiks siinkohal olla Vana-Kreeka homoseksuaalsus meeste ja noorte poiste vahel ning lesbiline armastus, mida propageeris Sappho. Kusjuures täiskasvanud meeste omavaheline seksuaalne läbikäimine oli toona täielik tabu. Omandatud homoseksuaalsus pole nii kindel nagu kaasasündinud orientatsioon, sellised inimesed eksperimenteerivad palju, pöördudes tihti tagasi vastassoo juurde (biseksuaalsus). Paljud sellised proovijad ei tea isegi päris kindlalt, kas nad on omasooiharad või mitte. Aeg ja kogemus on siin parimad hindajad, osa jääb homoseksuaalsuse juurde, teised aga tunnevad, et see neid lõpuni ei köida, ja pöörduvad tagasi heteroseksuaalsuse manu, jäädeski vaid proovijateks.
Nii Veiko kui ka Katrin proovisid nooremas eas homoseksuaalseid suhteid, kuid kumbki selle juurde ei jäänud. “Kartsin kooli ajal tüdrukuid ja nii proovisime sõbraga omavahel, kuidas need seksiasjad käivad,” räägib Veiko. “Mina sellest vaimustusse ei läinud, ega ka sõber. Peagi leidsime kumbki endale pruudi. Sellest ajast jäingi veendunud heteroks. Kasu oli sellest ehk niipalju, et kui kord tuli tahtmine ja võimalus ühe paariga grupiseksi proovida, ei ajanud teise mehe palja keha intiimne lähedus ja juhuslikud puudutused mind endast välja.”
“Ma proovisin mitu korda teiste tüdrukutega olla, sest see oli meedias haibitud moodne teema ja ma olen põhimõtteliselt selline kõige katsetaja tüüp,” selgitab Katrin. “Minu üllatuseks polnud suhete loomine netiportaalis kuigi keerukas, sest taolisi proovijaid oli küllaga. Kuid pärast ühte suhet tundsin, et see pole päris see, mida vajan. Pidin endale tunnistama, et teine naine ei aja mind tõeliselt pöördesse ning nii ma jätsingi tüdrukute teema sinnapaika. Mehega on tunduvalt etem olla ja nii see on minu jaoks ka jäänud.”
Hirm hoiab katsetamast
Need aga, keda enda seksuaalne orientatsioon tugevasti vaevab, kuid kes asja järele ei proovi, ei saa ka ilmselt kunagi teada, mis huvid neil tegelikult on. Väga paljusid hoiab katsetamast tagasi hirm osutudagi tegelikult homoseksuaalseks. Homoseksuaalseid fantaasiad esineb paljudel naistel ja osal meestel, ent see ei tee neid veel omasooiharateks. Lihtsalt inimesele peale vaadates on väga raske öelda, kas tegemist on kaasasündinud homoseksuaalsuse või selle omandamisega, kuna eristavaid uuringuid ei tehta.
Ühiskonna jaoks on nad seega kõik ühtemoodi seksuaalvähemus ehk omasooiharad. Lääne ühiskondades kipub neid eri uuringute andmetel olema umbkaudu 3–5 protsenti elanikkonnast. Kui suhtarv kasvaks üle selle piiri, hakkaks see halvasti mõjutama ja ohustama tavalisi heteroseksuaalseid suhteid, arvavad teadlased.
Palju tähtsam kui küsimus homoseksuaalsuse päriolust on aga ühiskonna suhtumine sellesse.
Piinamisest homoabieludeni
Homoseksuaalsus, mille teatud vorme antiikmaailmas salliti, muutus rängaks pärispatuks keskaegsetes kristlikes ja islamiühiskondades ning süüdlasi karistati karmilt. Keskajal käsitleti omasooiharaid tihti kui kurjategijaid. Pikka aega arvati, et nii homo- kui ka transseksuaalid on saatana kätetöö ja taolised inimesed olid tagakiusamise ja üldise põlgamise objektid. Alles uusaja revolutsioonid dekriminaliseerisid homoseksuaalsed suhted.
Kuid ka 20. sajandi totalitaarsed režiimid (Hitleri Saksamaa, NSVL) üritasid seda “pahet” hoogsalt ühiskonnast välja juurida. Kuni 1980. aastateni peeti homoseksuaalsust valdavalt psüühiliseks hälbeks ja haiguslikuks seisundiks, mida tuli katsuda ravida. Igaühel olid siin välja pakkuda oma ravimeetodid ja retseptid: arstidel ja psühhiaatritel tabletid, elektrišokk ja psühhoanalüüs, kirikul aga näiteks abi otsimine Jeesuselt eneselt.
Alles viimased paarkümmend aastat on toonud vähemasti läänemaailmas kaasa homoseksuaalsuse täieliku rehabiliteerimise ja sallimise liberalismi kõikide printsiipide kohaselt. Protsess algas sallivuse tunduvast suurenemisest ja sai seejärel sisse nii jõulise hoo, et jõudis lõpuks paljudes riikides (isegi katoliiklikes) välja homoabielude legaliseerimiseni. Paarikümne aastaga pöörati paari tuhande aasta pikkune ajalugu pea peale. Tekkis küsimus — ehk toimus see kõik liiga kähku?
Oleme ühtäkki jõudnud selleni, et osades riikides on homoseksuaalne kooselu partnerite soovi korral kuulutatud perekonnaks, kus võivad kasvada koguni lapsed. Ei ole oluline, kas nad on saadud kunstliku viljastamise meetodil, surrogaatema abi kasutamisel (meespaarid), adoptsiooni teel või naturaalsel viljastamisel kolmandate isikute abil (enamasti lesbipaarid).
Euroliberalism avaldab selles osas nüüd jõulist survet ka Balti riikidele ja Venemaale. Selline asi on pisut ehmatav. Paljudele inimestele, mitte ainult kirikule ja konservatiividele, tundub, et vint on üle keeratud. Et liiga kergelt minnakse ühiskonna ühe alustala, perekonna kallale, mis on ajalooliselt olnud mehe ja naise püha kooselu sümbol.
Kas liberalism kaevab endale hauda?
Kas lääne feminiseerunud poliitmõtlemine, liigne liberalism ja eurotolerantsus ei kaeva endale siin ise hauda, nagu ta teeb seda näiteks sookvootide kehtestamisega, islami liigse poputamisega oma kodupinnal või Venemaale poliitilise pugemise püüdega, küsivad palju. Äkki on see koht, kus peaks midagi teisiti tegema? Paljud arvavad, et homoabielud panevad ohtu normaalse abielu, alandavad seda ja asetavad niigi ebapopulaarse perekonnamudeli nigelasse seisu, rääkimata sellest, et võtavad abielult tema püha tähenduse.
Mida siis teha, et kõik oleks veidigi rahul?
Prantsusmaa ja Hispaania on suured riigid ja suudavad ehk oma homod (ka sissesõitnud) n-ö ära seedida, ent moraalne aspekt jääb. Millist mõju avaldab see klassikalisele perekonnale, mille maine on niigi kehvavõitu, ja mis saab lastest, kes kasvavad niisugustes peredes? Vabaduse ja tolerantsuse vastu ilmselt ei saa, see on ju praeguse Euroopa demokraatliku ühiskonna üks põhiväärtusi, ent kas pole see ehk pisut kiirustatud variant, mis ei kukkunud hästi välja?
Ja kui võtta väikene Eesti, kes võitleb oma iibe ja rahva kestmise eest (üle tüki aja oli iive 2010. aastal positiivne): kas ei anna see meie perekonnamudelile, mis niigi liberalismi ja vabaabielude surve all hinge vaagub, lõplikku surmahoopi? Võimalik et mitte, kuid oht on väga reaalne.
Küsimusi on palju ja kõiki osalisi rahuldavaid lahendusi vähe.
Kolm sammu edasi
Tolerantsuse suurendamist nii homoseksuaalide kui ka teiste seksuaalvähemuste suhtes peab muidugi jätkama. Siin arenguruumi jagub, kuna mõistmatust ja sallimatust on palju. Näib, et ükskõik millisele seksuaalsele eripärale vaadatakse Eestis rohkem viltu kui riigireetmisele või poliitpornole, isegi grupiseksis osalemine on meil suurem kuritegu kui riigivargus. Teiste inimeste seksuaalsed eelistused jäävad kõigile jalgu ja nende üle on kombeks ilkuda.
Samas võiksime vältida selliseid lääne vigu, nagu homode kaitsmise ülekasvamine homopropagandaks. Nagu lähiajalugu on näidanud, on selle vahel väga õhuke piir. Homoseksuaalsust sallides peaks samas olema väga hoolikas ning austama ka heteroseksuaalsete inimeste tundeid ja väärtusi.
Homoseksuaalsuse sallimine ei ole ühesuunaline kiirtee ega saa mingil juhul toimuda heteroseksuaalsete väärtuste arvel. See on sama rumal mõte kui anda mõnele rahvusvähemusele riigis kiiresti kõik põlisrahva õigused, arvestamata absoluutselt, kuidas see mõjub põlisrahva enda seisukorrale riigis või kas selline riik pärast seda veel üldse püsima jääb.
Mis homoabieludesse puutub, siis nendega ei maksaks Eestis küll kiirustada. Pigem soovitaks proovida mitmesuguseid teisi kooselu vorme, nagu vabaabielu või partnerlussuhe.
Autor on kirjanik ja sotsioloog.
