JUHTKIRI: Poolsada tuhat pikaajalist töötut on kallis häbiplekk valitsuse revääril
Selle aasta kolmanda kvartali 77 000st töötust on enam kui pooled ehk 44 000 inimest olnud tööta kauem kui aasta. Neist omakorda 28 000 olid väga pikaajalised töötud ehk nende tööotsingud on kestnud kaks aastat või kauem.
Meie aastate 2008.-2009. majanduskatastroofi taolist kukkumist on arenenud lääneriikides viimastel aastakümnetel harva esinenud. Üks lähemaid näiteid nii sisulises kui geograafilises plaanis on põhjanaabrite lama, 1990. aastate alguse suur majanduslangus. Lama õppetundidest oleks Eesti tänasel valitsusel nii mõndagi õppida, kui oma inimeste eest hoolitsemine neid huvitaks.
2003. aastal valminud suures Soome tööturuameti uuringus jõuti järeldusele, et mida kauem tööpuudus kestab, seda ebatõenäolisem on inimese võimalus tavameetmetega endale töö leida. Kusjuures oht pikaks ajaks tööst ilma jääda kasvab kiiresti: kui töötus ei lõpe esimese kolme kuu jooksul, on töö leidmise võimalused juba poole väiksemad. Rohkem kui pool aastat töötud olnud inimesed saavad tööd enamjaolt ainult spetsiaalsete tugiprogrammide kaudu.
Üle kahe aasta töötuna olnud inimeste saatus paistab põhjanaabrite kogemuse kohaselt eriti karm — nende võimalused tööd leida on peaaegu et kadunud.
Eesti valitsus peaks nüüd pead kokku panema ja küsima endalt, kas meie riik on ikka nii rikas, et lubada endale ohtu, et peaaegu kümnendik meie tööjõust muutub püsivalt passiivseks ning jääb tööturust alatiseks kõrvale. Realiseerudes on selline variant mitte ainult inimväärikust alandav, vaid ka kallis — nende inimeste tervisehädade ravimine läheb kokkuvõttes väga palju maksma.
Juhul kui vastus on “ei”, siis tuleb pea liiva alt välja võtta ja tegutsema hakata. Tavapärasest õhukese riigi poliitikast ei piisa — nende 44 000 inimese töölerakendamiseks on vaja jõulist riigi- ja omavalitsuste poolset sekkumist (see viimane aga nõuab samuti riigi raha).
