Itaalia kulutab aastas 2 miljardit poliitikute luksusautodega sõidutamisele

Itaalia praeguse kriisi juured on aastakümneid kestnud iseenesestmõistetavas maksudest kõrvale hoidmises, korruptsioonis ja masendavas majanduskasvus. Vaatamata maailmakuulsatele kaubamärkidele nagu Ferrari, Gucci või Armani, ei suuda valitsused krooniliselt ühtegi reformi ellu viia.

Rooma tänavatel võivad itaallased väljendada kergendust ja sünget rahulolu peaminister Silvio Berlusconi tagasiastumiskavatsuse üle, kuid paljud mõistavad, et riigi probleemid ulatuvad palju kaugemale skandaalse peaministri läbikukkumistest, kirjutab Daily Telegraph.

Itaalia rahvas teab, et on kõndinud aastaid nagu kuutõbine majandusliku kuristiku poole ja peab nüüd selle eest lõivu maksma.

Vaatamata tugevale tööstussektorile, kus toodetakse kõrgekvaliteedilisi moekaupu, mööblit ja autosid, mida nõutakse üha rohkem tõusvatel turgudel nagu Hiina, on Itaalia juba aastaid kulutanud rohkem kui teenib, mille tulemus on 1,9 triljoni eurone riigivõlg – 120 protsenti aastasest sisemajanduse koguproduktist.

Rahvusvahelise valuutafondi IMF-i andmetel on Itaalia majanduskasv sel aastal 0,6 protsenti ning 2012. aastaks ennustatakse selle langemist 0,3 protsendini.

Riigi masendavalt väike majanduskasv on korruptsiooni, laiutava bürokraatia, ülemakstud ja ärahellitatud poliitikute, madala tootlikkuse ja kolmandajärgulise haridussüsteemi vili.

Pea kõigi nende näitajate puhul on probleemid päikesepaistes kümblevas, maffiast läbi imbunud Lõuna-Itaalias - „Mezzogiornos“ - palju teravamad kui jõukas põhjas, mis toob teravalt esile regionaalse lõhestatuse, mis on eksisteerinud alates Itaalia ühendamisest 1861. aastal.

Maailma 200 parima ülikooli hulka mahub vaid üks Itaalia oma – Bologna ülikool Põhja-Itaalias, mis on üks vanimaid Euroopas.

Itaalia on viletsatel kohtadel ka maailma korruptsiooni- ja konkurentsivõimeedetabelites.

Itaalia rahvusliku statistikaagentuuri hinnangul moodustab varimajandus kuni 16 protsenti sisemajanduse koguproduktist.

Maksudest kõrvalehoidmine on rahvuslik spordiala. Itaallastele on vastumeelt kõrgete maksude maksmine, kui nad tunnevad, et saavad vähe tagasi – tänavad on auklikud, haiglad ülerahvastatud, laste mänguväljakud lõhutud ja graffitiga kaetud ning ühistransport tihti vilets ja vananenud.

Kõige selle juures on itaallastele eeskujuks Berlusconi, keda süüdistatakse maksudest kõrvalehoidmises ja raamatupidamise võltsimises.

Hästitasustatud töö saamine Itaalias ei sõltu tihti mitte saavutustest, vaid „raccomandizionist“ - sidemetest - pole tähtis mida, vaid keda sa tead. Samas kui miljonitel eakatel itaallastel on eluaegsed töökohad, teevad nende lapsed juhutöid ja saavad selle eest närust palka.

15-24-aastaste noorte tööpuudus on ligi 30 protsenti.

Et kodus puudub igasugune tulevik, lahkuvad noored itaallased karjakaupa paremaid võimalusi otsima Suurbritanniasse, USA-sse, Austraaliasse ja mujale, mis jätab riigi ilma parimatest ajudest.

Itaalia täissöönud poliitikud on riigi rahakotile suureks koormaks. Senati ja saadikutekoja 945 liiget teenivad aastas keskmiselt 140 000 eurot, mida on ligi kaks korda rohkem kui Briti seadusandjad saavad ja rohkem isegi europarlamendi liikmetest.

Neid sõidutatakse ringi kallite Alfa Romeode, Maseratide ja Audidega, millel on toonitud klaasid.

Selliseid ametiautosid on 30 000 ja need lähevad Itaalia maksumaksjale maksma kaks miljardit eurot aastas.

Niisiis, kui ka Berlusconi on pärast 17 aastat Itaalia poliitika südames lahkumas, on väljavaated tõelistele muudatustele üsna ähmased.