Kuidas saada lahti sadadest rottidest ja hiirtest?
(4)
Põhiprobleem on, et meie maja ümbritsevad igast küljest lahmakad viljapõllud. Närilistele on see suurepärane paik elamiseks, kuid enne talve, kui tehakse sügiskündi, kolivad nad sisse meie majja. Neid on kõikjal - pööningul, garaažis, magamistoas, WC-s ja köögis. Ja lahti saada on neist üpris keeruline.
Lihtsaim on muidugi osta paar pakki mürki ja see vastikutele kahjuritele sisse sööta. Kunagi sai seda ka proovitud, kuid tulemus oli õõvastav. Lihtsam on elada elavate hiiretaga kui nende laipadega. Nad olid kõikjale ära surnud. Seinavahed, kapitagused, laealused ja isegi külmkapi taga jahutussüsteemi vahel. Ja see hais oli kohutav. Mitu kuud olime sunnitud elama koos sadade hiirte laipadega. Kui kapi tagant on võimalik nad kätte saada, siis seinu ju naljalt maha ei lõhu. See raipehais tuli lihtsalt välja kannatada.
Sest saadik pole me enam mürki kasutanud. Ja rotid on nii kavalad, et need mürki ei söögi. Seega hakkasime nendega sõda pidama klassikaliste hiirelõksudega. Aga see on ääretult tüütu, kuna sadade hiirte püüdmiseks ei piisa ühest-kahest lõksust. Paned ühe lõksu üles ja kuuled juba samal ajal kuidas järgmine kinni plaksatab. Ja siis tegeledki pool omast vabast ajast hiirelõksudega. Ja rotid, va kavalpead, ei lõhe isegi lõksu. Neid tuleb püüda spetsiaalsete püünistega ja siiski tuleb need igal korral steriliseerida, kuna ühte püünisesse kaks rotti järjest ei lähe, eelnev lõhn tuleb elimineerida.
Kõiki aga nii ehk naa kätte ei saa ja kui õnnestubki tappa enamus hiirtest-rottidest, siis juba kuu-kahe möödudes on maja neid jälle täis. Nad paljunevad ikka väga kiiresti ja see teeb elu kaunis raskeks. Kes siis ikka tahaks elada koos kahjuritega, kes lisaks muule kahjule ka haigusi levitavad.
Okei, katku ehk enam hiirte ja rottide kirbud ei kanna ja pole kuulnud ka, et keegi neilt mõne muu surmava haiguse oleks viimasel ajal saanud, kuid nad tekitavad ka meeletult muud kahju. Kuna neid on nii metsikult palju, siis tahavad nad kõik ka süüa. Ja kust mujalt seda saab, kui meie toidulaualt? Kapid on meil nii ära isoleeritud, et ükski näriline sinna ligi ei pääse. On küll juhtunud, et nad on rikkunud mööblit, närides läbi kapi, kuid seda õnneks vaid üksikutel kordadel.
Hommikuks on põhjalikult läbi käidud kraanikauss, pliidi pealne ja kõik muud kohad, kus võiks kasvõi veidi saiapuru olla. Nad söövad ära absoluutselt kõik, mis vähegi närimist kannatab. Nad söövad vannitoas isegi seepi. Ja jätavad endast maha meeletu koguse kakat. Umbes kord kuus tuleb kogu mööbel paigast nihutada ja puhastada nende taguseid, kuna vastasel juhul hakkab maja lihtsalt haisema. See on lihtsalt rõve. Sellist asja ei tohi lubada, et jätad ööseks mõne musta nõu kraanikaussi, siis kaob igaveseks isu sellest veel kunagi süüa.
Ja mul on karvane tunne, et mingi uut liiki rott on tekkinud. Selline roti-laadne elukas, kes on hiirest kõvasti suurem, rotist tsipa väiksem, on pruun, hiiglaslike punnis silmadega, kõhualune on valge ja selja peal must triip. Saba on samuti jäme nagu rotil. Kui kunagi infot otsisin, siis sarnanes see kõige enam leethiirele, kuid mõõtude poolest oli see roti-laadne elukas leethiirest suurem, vähemalt kirjelduse järgi. Ei tea, kas see on nüüd mingi uus mutant või on ta alati eksisteerinud, mina nägin teda esmakordselt alles mõned aastad tagasi, kuigi probleem närilistega on kestnud juba kõvasti üle kümne aasta.
Ja kui kassi kaussi peaks ööseks jääma krõbinaid, siis need kaovad esimesena. Jälgisin neid kunagi. Nad kohapeal ei söögi, käivad ja veavad ükshaaval toidu omale urgu. Ja kassist pole ka suurt tolku, ka temal on neist hiirtest villand ja püüdma ta neid enam ei vaevu. Vahel harva, kuid siiski mängib natuke ja jätab laiba kuskile vedelema. Ja eks see ole modernse kassi värk ka, kui söök on laual, siis polegi tahtmist hiiri püüda.
Nii me peamegi lõputut võitlust nende õõvastavate elukatega. Ei kehti siin ka reegel, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Siinkohal oleks õudseks lõpuks paar kilo mürki, kuid see hais ei lase tõesti elada. Ammugi ei julge külalisi kutsuda. Ja nii tuleb leppida lõputu õudusega, mis küll aeg-ajalt veidi hingamisruumi annab, kuid siis jälle täie hooga peale hakkab.
