Meenutusi minevikust: Mardipäeval juhtub alati midagi põnevat!

Eestis on vähe selliseid traditsioone, mis kestavad ka veel täna täies hiilguses. Mardipäev on üks neist vähestest ja see on väga meeldiv. See on päev, mis on tore nii lastele, kes end santideks maskeerivad, kui ka peredele, kellel nad külas käivad.

Oleme ikka väikestele santidele mardipäevaks head-paremat varunud. Ootame neid alati meelsasti ja nad pakuvad ka palju nalja. Lapsed on ikka uskumatult nutikad. Mõeldakse välja selliseid kavasid, mis teevad silmad ette nii mõnelegi teatrilava tükile - nad on lõbusad, värvikad ja vaimukad.

Ja alati ei peagi ise santidele midagi kaasa andma ilma, et midagi vastu ei saaks. On juhtunud, et sandid on ise meile üht-teist kaasa toonud. Mõned korrad on meile kotikesega teravilja kaasa toodud ja head saaki soovitud, kuid kord toodi ka uskuge või mitte, leiva juuretist. Loomulikult sai sellest ka leivataigent tehtud.

Kord aga laulsid mardid meil ukse taga suisa kuu aega varem oktoobris. Me ei tea siiani, kas lastel oli tõesti päev segi läinud, või tegid nad seda teadlikult. No õnneks oli meil üht-teist neile ikka kaasa panna.

Mäletan selgelt aega, mil ise väike olin ja käisime mardisanti jooksmas. Juhtus nii mõnigi värvikas juhtum. Ühel aastal värvisime kõik oma näod roheliseks ja olime justkui ufod. Ühel proual oli kaks taksi. Ukse taga lauldes oli kuulda koerte hoogsat haukumist. Kui proua meile ukse avas, jäi üks taks täiesti tummaks ja lasi vaiba sorinal täis. Kord aga pidime pool õhtut istuma puu otsas, kuna sattusime väga-väga kurjade koerte territooriumile.

Ühel järjekordsel mardipäeval, kui end õhtul ette valmistasime, läksime väga hoogu ja õmblesime ühele sandile taha hiiglasliku tagumiku. Täitsime selle kõige ettejuhtuvaga. Kui olime käinud ca kilomeeter maad, pidi suure tagumikuga sant koju tagasi minema, kuna hiigeltagumikku ta kaasas tarida ei jõudnud. Ühel korral oli aga üks sant ka päriselt sant. Nimelt oli ühel meist jalaluu puru ning me vedasime teda kelgul kaasas. Inimesed tegid suured silmad pähe ja kipsi nähes imestasid, et see on ju puha sant. Enamus arvasid siiski, et me oleme lihtsalt natuke rohkem vaeva näinud endi maskeerimisega.

Värvikaid vahejuhtumeid on aga küll ja veel. Üks tädi ei tahtnud meid sisse lasta. Laulsime ja laulsime, aga asjata. Läksime siis tema naabri juurde. Too oli väga muhe ja küsis, et kas naabrimutt ei lasknudki sisse? Seepeale ütles ta, et nii küll ei saa ja helistas oma naabrile ning andis käsu Mardid sisse lasta. Seda ta ka tegi.

Mardipäev on lõbus ja tore. See on traditsioon, mis ajale kiuste on jäänud püsima. Ja tõenäoliselt püsib ka veel edaspidi. Eks ta ole ka meile selline väike Halloweeni asendaja, mis meil nii populaarne ei ole, kui mujal maailmas.