Indrek Schwede: Jalgpall on väikeriigi parim kompleksiravim!
Kuigi saade polnud ainult jalgpallist, nagu eelreklaami põhjal võis mulje jääda, räägiti vutist siiski piisavalt palju. Paraku polnud stuudios ühtki jalgpalliinimest. Üksikult võttes oli iga stuudiokülaline (kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool, sõudeliidu president Rein Kilk, humanitaar Ilmar Raag, tugeva korvpallitaustaga ajakirjanik Tarmo Tiisler) omal kohal, aga neist moodustus ansambel, mis ei suutnud sõnastada jalgpalli viimase aja edu põhjusi.
Erki Nool ega Rein Kilk seda ei soovinudki, sest see polnud kasuks nende lemmikaladele. Erki Noole auks tuleb öelda, et paaril korral tunnustas ta jalgpalliliidu tööd ja tõdes, et jalgpall on pildil ka kümne aasta pärast. Samal ajal püüdis olümpiavõitja jalgpallile osaks saanud tähelepanu vähendada asjaoluga, et teiste spordialade hooaeg on juba lõppenud ja talialad pole alanud.
Olümpiavõitja kadedust reedab ka tema kurikuulus avaldus, et riigikogu jalgpalli toetusgrupi loomine on tobe, sest leili mindi kolme hea mängu peale, aga toetust vajanuks koondis siis, kui saadi järjest tappa. Aga asi pole ju kolmes heas mängus. Asi on EM-i play off’i jõudmises. Siit veel sammuke edasi ja… kui Eesti peaks jõudma EM-finaalturniirile, keerab see pea peale kogu senise Eesti ametliku arusaama spordist ja pretendeerib Eesti ühe kõigi aegade suurima spordisaavutuse nimele kõigi olümpiakuldade kõrval!
Just seda Nool kardabki.
Eesti ametlik arusaam spordist on jäigalt olümpiakeskne ja deformeerunud. Saates illustreeris seda Aarne Rannamäe küsimus, kas jalgpall ei kompenseeri mitte teiste alade jäetud tühja kohta. Tõde on täpselt vastupidine: aastakümneid kompenseerisid teised alad venestunud ja meie okupatsiooniaja spordijuhtide hüljatud jalgpallist jäetud tühja kohta. Nüüd on jalgpall naasmas ja sisse võtmas oma loomulikku kohta, mis kuulus talle kahe maailmasõja vahelisel ajal ja paar aastakümmet pärast II maailmasõda. Kuninga naasmine tähendab teiste alade jaoks suurt tähelepanu kaotust ja ka senise olümpiakeskse spordiajaloo ümberhindamist.
Olümpiamängud on võimas fenomen ja kõva kaubamärk, aga maailma tippspordi kese on ammu liikunud mujale: see asub Põhja-Ameerika erinevate pallialade profiliigades, aastaringses tennise- ja F1 karussellis, Tour de France’i teedel ning muidugi tippjalgpalli klubi- ja koondiste tippturniirides. Need on võistlused, mida maailm tõesti üheaegselt vaatab. Olümpia seevastu on killustunud: ei tea meie midagi iirlaste, taanlaste ega isegi naabrite lätlaste pronksimeestest ega nemad meie medalivõitjatest. Igal rahval on oma olümpia ja tõsiasi on see, et enamus olümpiavõitjaid on suurele maailmale tundmatud.
Mihkel Mutt on kunagi kirjutanud, et anekdoot sellest, kuidas loomaaias elevanti vaatav eestlane mõtleb, mida ta minust arvab, on õige. See aga on seletatav väikerahva kompleksiga. Ega me pea seda kompleksi häbenema, vaid ausalt enesele teadvustama. Mistap tuleneb, et seda kompleksi ei aita ravida võidud väikestel aladel. Parim ravi on kaasa lüüa suurte poiste suurtes mängudes, nagu me jalgpalli puhul seda teemegi. Eks ole tulemusedki näha: Eesti suursaadik Iirimaal Mait Martinson tunnistas, et 20 välisministeeriumis töötatud aasta jooksul pole Eesti saanud välismeedias kunagi nii laia kajastust kui pärast jalgpalli EM-i play off -loosimist.
Sageli on kuulda oigamist, et jalgpallis pole Eesti taolisel väikeriigil loota läbilööki ja peaksime keskenduma teistele pallimängualadele. Aga siis loobume me teadlikult parimast väikerahva kompleksiravimist! Pealegi tähendab iga edu ja kvalifitseerumine teistel pallialadel järgmisse ringi või finaalturniirile uusi ja kulukaid väljaminekuid ning looritatud ultimaatumeid ja riigilt väljapressimisi. Jalgpallis aga makstakse edu puhul rikkalikult peale: näiteks pelgalt EM-finaalturniirile pääsu eest teeniks meie jalgpalliliit Euroopa alaliidu kaukast kaheksa miljonit eurot.
Meile kui rehepappidele peaks see ju sobima — miks maksta omast taskust peale aladele, kus isegi kõrgeim rahvusvaheline edu ei suuda ravida meie elevandikompleksi? Samal ajal kui meie tehtud kulutused jalgpallile toovad sisse Euroopa raha ja praavitavad meie enesetunnet. Seda enam, et eesti noored on nagunii oma valiku teinud ja mängivad vutti.
Eesti jalgpall on tõusnud tuhast. Kakskümmend aastat tagasi alustati peaaegu nullist. Tänaseks on jalgpall suurima harrastajaskonnaga ala Eestis, aga ta pole veel spordiala number üks. See troon on Eestis hetkel tühi.
Jalgpall on taastanud koha kõige harrastatuma ja meedias aastaringselt kõige rohkem tähelepanu teeniva alana, aga ta pole taastanud kohta rahva südames. Veneaegsed armid on liiga sügavad. Tal on üksnes meie noorte jäägitu toetus. Südame teise poole võidab jalgpall aja jooksul nagunii: iga järgmine elluastuv aastakäik võtab omaks jalgpalliusu ja paari aastakümne möödudes on meie kodumaa Jalgpallihaigla plaani kohaselt siniseks võõbatud.
„Vabariigi kodanike“ saates kõlas küsimus, mis saab jalgpalli kuvandist siis, kui me Iirimaalt tappa saame. See, nagu öeldakse, on hea küsimus. Hoopis lihtsam on vastata pärimisele, mis saab siis, kui Eesti jõuab EM-finaalturniirile. See tähendaks üle poole aasta kestvat lakkamatut jalgpallijuttu meedias ja ühiskonnas. See lööks täiesti segamini Erki Noole poolt nimetatud ja loodetud nn normaalse sporditsükli, mis tähendaks, et järgmisel aastal räägitaks Eesti ühiskonnas Londoni olümpiamängudest. Londoni olümpia toimumise avastaks avalikkus enese jaoks alles pärast EM-finaalturniiri lõppu.
Aga isegi Iirimaa alistamiseta on meie ametlikku spordidoktriini löödud saatuslikud mõrad. Ja see on meie rahvusliku alaväärsusekompleksi ravimise huvides.
Autor on ajakirja Jalka peatoimetaja.
