Ma ei tea artikli autori vanust, kuid mina olen just selles vanuses, mida artikli autor nimetas - kuni 25 ja nooremad. Sellest tulenevalt koosneb minu lähim tutvusringkond enamasti just selles vanuses noortest. Kui uskuda artikli autorit, siis pean vist uhke olema, kuna minu lähimas tutvusringkonnas on eestlus vägagi au sees!

Öölaulupeol laulsime me kõik valjult kaasa ja emotsionaalsemate kohtade peal pühkisime pisaraid samamoodi, nagu tegid teised noored meie kõrval. Meie iPodides on rohkem lugusid Tõnis Mägilt ja Ivo Linnalt kui mõnelt välismaiselt artistilt. Ka nende kontsertidel käime nii kuis rahakott kannatab.

Eesti keel on meil au sees ning üha vähem leidub neid noori, kes internetis ilma kahtlase väärtuseta lühenditeta kirjutatud ei saa. Eesti kultuur on ka üha rohkem populaarseks saamas, mitte vastupidi – rahvusmustrid trügivad igale poole, rahvatants ja folkmuusika on üha rohkem massidesse läinud.

Üha rohkem noori valib kino asemel teatri ning kõik Eesti filmid vaadatakse korduvalt ja korduvalt läbi. Teatakse juba muid kunstnikke peale Navitrolla ning ka Eesti kirjanike teosed on raamatupoodide edetabelites alati populaarsemad kui välismaiste omad.

Ei maksa unustada ka eesti rahvuspühasid ning toitu. Vastlapäeva ja munadepühadega on meie sõpruskonnal väga suured traditsioonid. Jõuludel õlgesid tuppa ei too, aga väikese heinalõhna tekitame heintest tehtud kujukestega. Need valmistame pereringis ise. Verivorstid ja tangupuder pekikuubikutega - kõik need on alles ja au sees!

Kohati on jäänud mulje, et ega paljudel noortel näiteks kunstigaleriide vastu huvi polegi, aga kuna nad tahavad massist erineda ja paista välja veidikene intelligentsemad, käivad siiski ära ja räägivad ka teistele. Sama lugu teatriga. Hiljem aga avastavad, et päris tore on niiviisi aega veeta!

Mingist ühtsesse kultuuripatta panekust ei taha minu lähedasemad sõbrad kuuldagi ning väga raske on uskuda, et mõni noor sellega nõus oleks. Kui küsitleti lapsi, siis küll, kuna nemad ei pruugi endale veel teadvustada, mida selline tegevus tähendaks. Kui aga küsitleti noori vanuses 18+ siis ma kahtlen.

“Vabaduse Laul” oli tõepoolest veidi teistsugune kui oodati, kuid loodetavasti korraldajad õppisid sellest midagi. Peab tunnistama, et kontsert oli olenemata kõigest siiski väga nauditav ning Kerli Kõivu eestikeelsed palad tõid pisara silma küll! Mina tundsin end seal eestlasena teiste eestlaste keskel ja kas lõppkokkuvõttes polegi just see kõige olulisem?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid