On palju asju, mida eestlasel on kombeks Soomest igatseda. Elatustase, turvalisus, inimese väärtustamine, kord ja puhtus on vaid mõned näited. Kuid tihti tundub, et me sooviksime Soome mudeli puhul teda klassikalise vea, teha omamoodi Kreekat — tahame vaid hüvesid, mõtlemata kohustustele, mille sealne elulaad seab nii ühiskonnale kui inimesele.

Üks nendest kohustustest on allumine võimalikult suurele läbipaistvusele igal tasandil, riigist üksiku kodanikuni. Üks selle läbipaistvuse tahkudest on maksustatava tulu avalikkus. Igal aastal novembri alguses saavad Soome lahe põhjakaldal avalikuks hiiglaslikud andmebaasid, kust igaüks võib leida iga Soome maksukohuslase eelmisel aastal deklareeritud tulu.

Nii saabki kolleeg teada, kui palju teenib tema ametikaaslane, ülem või linnapea. Terves riigis koostatakse edetabeleid, pannakse erinevat moodi ritta enim teeninud ärimehi, kultuuriinimesi, poliitikuid, sportlasi jne. Mõne aja pärast ind raugeb, kuid ainult selleks, et aasta pärast uuesti puhkeda.

Palgaläbipaistvuse teemal on Soomeski loomulikul vaieldud ja kõik seda sealmail kindlasti ei toeta. Vastustajad leiavad, et see tekitab asjatut kadedust ning õhutab eraelu puutumatuse piire kompavat vuajerismi.

Pooldajad aga rõhuvad sellele, et sissetulekute avalikkus annab võimaluse välja peilida ühiskondlikud valupunktid ning julgustab kodanikud oma õiguste ja sissetulekute eest võitlema. Revolutsiooni ei pea ju alati tegema selleks, et enam rikkaid ei oleks. Võidelda võib ka selle nimel, et enam ei oleks vaeseid.