Riigikogulane Indrek Raudne hakkas mõisavalitsejaks

Kotlandi mõisa omanikuks Saaremaal Lümanda vallas sai riigikogulane Indrek Raudne, kel plaanis 1818. aastal ehitatud hoone ajaloolisi väärtusi silmas pidades taastada. Arusaadavalt on õigesti renoveerimine märksa kulukam projekt kui mõisa ostmine.

Omal ajal riigikogu pesamunaks olnud muinsus- ja mõisahuviline Raudne oli mittesaarlasena silma mõisale varem peale pannud, kirjutab Meie Maa. “Teadsin Gotlandi (nimekuju eestindatud hiljem) mõisa peahoonet varasemalt fotodelt ja kirjandusest ning olin seda ka möödasõidul väisanud. Minu sattumisel ostjaks oli tegemist asjaolude õnneliku kokkulangemisega elik juhusega, nagu taoliste asjade puhul ikka. Ostsin selle kinnistu juunikuus teadlikult mõisahoone enda pärast.”

Raudne ostis kinnistu eraisikust omanikult, kelle õde kasutas mõisa peahoonet viimati mõni aasta tagasi elamispinnana. Nimetatud pere käes on see maja olnud väidetavalt sõjaeelsest ajast ja kasutatud elamuna. “Igal juhul tunnustus viimasele peremehele, sest jõudumööda on ta taganud selle, et see maja on tänase päevani restaureerimist võimaldaval kujul säilinud ega ole hävinud,” tunnustab Raudne.

Hind polnud küll kõrge, ent see on Raudse sõnul alles algus. “Võin vaid öelda, et ostuhind on tõenäoliselt kübeke võrreldes kordategemise kuludega. Nimelt on hoolimata kõlavast tiitlist “mõisa”-taoliste kinnisasjade turuväärtus selles asukohas kahjuks või õnneks tavalise maatulundusmaa väärtus.”

Riigimehe tööst vabal ajal on Raudne juba üht-teist jõudnud korraldada. “Olen mõisahoone prahist tühjaks koristanud, tellinud muinsuskaitse eritingimused ja renoveerimisprojekti. Väärtus on mõisa peahoone terviklikkuses — mantelkorsten ja klassitsistlik peauks kuuluvad loomulikult selle terviklikkuse juurde.”

Mõisahoone kavatseb Raudne seega aja jooksul ja jõudumööda korda teha ning kasutada enda jaoks parimal võimalikul otstarbel. “Kas see on puhtalt isiklikul otstarbel, mingil kujul avatud turismi-, puhke- ja/või majutusobjektina või omavahel kombineeritud kujul, seda näitab aeg ja avanevad võimalused.”

Raudne tähendas veel, et mõisa peahoone, mille ta ostis, klassifitseeritakse mõisaraamatutes ilmselt vana-balti häärberiks. Toona olid taolised ühekordsed, mantelkorstna ja selle ümber paikneva nelja köetava ruumi pluss otstes asuvate külmkambritega väikesed mõisate peahooned valdavad, nüüdseks on neist originaalsel kujul säilinud kahjuks väga vähesed.

“Eks see Gotlandi mõis ongi selline omaaegne tavaline talupojaklassika,” selgitas Raudne. Minusugusele mõisahuvilisele pakub rõõmu asjaolu, et see on veidi eriline oma “lõigatud mantelkorstna”, algelise amfilaad-süsteemiga tubade ning mõningate ilusate klassitsistlike ja baroksete ehitusdetailide poolest. Tänu märkimisväärsete ümberehituste puudumisele on see terviklikuna säilinud ning ka see on väga rõõmustav asjaolu.”