Jaan Tootsen – ööülikoolist uude maailma
Eelmisel aastal presidendi noore kultuuritegelase preemia pälvinud Jaan Tootsen on juba üle kümne aasta toimetanud Klassikaraadios ja Vikerraadios eetrisse jõudvat „Ööülikooli” sarja. Hiljuti sai ta maha oma esimese täispika dokumentaalfilmiga „Uus Maailm”. Haaravas loos Tallinna kesklinnas asuva Uue Maailma asumi noorte tegemistest näeme nii ametnike umbusku (tõesti, esmapilgul üsna hullumeelsetesse) noortesse kui ka eraelu draamat.
Kas suudame kuulata?
Igal nädalal on „Ööülikooli” eetris eri õppejõud, üks Eesti mõtleja, kes räägib enda jaoks olulisel teemal. „Öine kokkusaamine lisab asjale salapära – nagu surnud poeetide ühing vms,” naerab Jaan Tootsen. Praeguseks on lindistatud juba üle 250 saate.
„Ööülikooli” kuulatakse ligi 40 riigis. Saade aitab hoida mööda ilma „laiali puistatud” eestlastel end kursis siinse kultuurieluga ega lase nende eesti keele oskusel rooste minna. Jaan Tootsen sihib eelkõige nooremaid kuulajaid, aga tunnistab samas, et pidevalt kuulavad tema saateid just vanemad ja targemad.
Teema valivad saatekülalised ise, ette kantakse teadmised vanamoodsalt: üksnes oma pead, suud ja silmi kasutades. PowerPointi esitlusi ei pea keegi vajalikuks...
„Eestis on kujunenud välja valvelektorid, kes käivad ühelt konverentsilt teisele, nende arvutis ja ajus on failid, mille nad siis pooleks tunniks sisse lülitavad. Selline maailm on tardunud maailm,” leiab Jaan Tootsen.
„Ööülikool” ei kanna ühte kindlat maailmavaadet, esinevad nii fotokunstnik Peeter Laurits kui ka katoliiklasest näitleja ja lavastaja Lembit Peterson. „Nad on skaala kaks otsa: üks on metsausku ja teine kristlane, kuid põhiväärtused on neil väga sarnased.” Jaan Tootsen ütleb, et talle endale on see töö olnud suur eluülikool. „Maailm on ikka pööraselt huvitav,” tõdeb ta.
„Elame pealiskaudsuse ja lühivormide ajastul. Ses mõttes on raadiosaade hea indikaator – kui inimene suudab tund aega järjest süveneda millessegi, mis ei ole film, siis on tal närvid korras.”
Loengutele saab ligi raadiote ja „Ööülikooli” kodulehel, viie esineja – Peeter Laurits, Andres Ehin, Lepo Sumera, Lembit Peterson ja Fred Jüssi – loengud on välja antud ka plaadina.
250 tundi filmimaterjali
Filmide vastu hakkas Jaan Tootsen tõsisemalt huvi tundma alles kümmekond aastat tagasi. Seni polnud ta isegi mitte eriline kinoskäija, pigem luges raamatuid.
Enne oma esimese täispika filmi tegemist ei tundnud Jaan Tootsen Uue Maailma punti (Erko Valk, Madle Lippus, Marten Kaevats jt), hoopis produtsent Jaak Kilmi sattus nendega EKA-s seminaril kokku. „Jaak küsis siis, kas tahaksin teha sellest seltskonnast filmi. Et tal endal ei ole aega… Saingi tegelastega kokku ja nad meeldisid mulle kohe! Lahtised, pöörased, üldse mitte eestlase moodi.”
Viie aastaga kogunes ligi 250 tundi materjali. Kaks aastat kestnud montaažis oli abiks Balti filmi- ja meediakooli magistrant Marta Pulk.
„Tõnis Rätsep ja Rein Ruutsoo olid filmimisel samuti tähtsad tegelased, aga ühel hetkel taipasin, et nende lugu on omakorda nii suur, et saaks teha eraldi filmi. Näiteks sellest, kuidas Rein Ruutsoo on elanud kogu elu Uues Maailmas ning kuidas tema majas ja aias toimusid salongiõhtud, kus Juhan Viiding jt loomingulised intelligendid 1970-ndatel koos käisid.”
Inimlik ja lähedane
Režissööri sõnul nähakse tema filmi erinevalt – kes tajub kodanikuühiskonna sünnivaeva, kes isiklikku dramaatikat, kes hullumeelse hipikamba tegemisi. „Algul oli mul kindel ettekujutus, et teen filmi aktivistidest, kes tahavad teha Tallinna kesklinna autovaba tsooni. Kuid elu on kõige huvitavam stsenarist ja nii nägingi lõpuks lähedalt ühe toreda koosluse inimeseks kasvamise ja lapsepõlve kaotamise lugu. Seda, kuidas jääda väärikaks oma rõõmudes ja kurbuses,” rääkis Jaan Tootsen, kes usub, et inimliku ja isikliku filmi tegelastega on vaatajatel lihtne samastuda. Vaatame peategelasi: nende kannatusi ja rõõme, kuid tegelikult pöörame filmi vaadates pilgu omaenese hinge.
„Kui vaatajad ütlevad, et film on valus ja soe ühekorraga, siis on kõik korras. Minu jaoks on oluline tunda ennast pärast filmi vaatamist rikkamana, tunda, et film kasvatas mind inimesena.”
Lõpetuseks räägib režissöör loo Tartust, kus seisab juba 15 aastat plangu peal üks tore musta vildikaga kraabitud grafiti: „Tahan saada heaks.” „Mulle see lause väga meeldib!”
