Tihti ähvardab minister meid anonüümse koletise – maksumaksjaga, kes ei andestavat meile seesugust praalimist. Maksumaksja all mõtleb härra minister tõenäoliselt Eesti rahvast ja priiskamisel all seda, et meil on nii palju koole, kus töötab nii suurel hulgal halbu õpetajaid. Ei pea eriti nutikas olema mõistmaks, kuhu minister oma jutuga sihib…

Siit ka viimane ähvardus Jaak Aaviksoo suust läinud nädalal: „ 220 gümnaasiumi asemel saagu neid 54.” Ja ta ütles seda mitte kusagil mujal, kui meie parlamendi täiskogu ees. Seesuguse demokraatia nimel tasus laulda barrikaadidel! Ta ei öelnud, et 2200 viinamüügi koha asemel, saagu neid üksnes 100 või et 650 narkodiileri asemel, saagu neid üksnes 22! Minister ei armasta õpetajaid, sest meie hulgas olevat ka nõrku spetsialiste. Kuid on ka nõrku ministreid, ega siis nende kuupalk sellepärast veel väiksem pole.

Ministri jutust jääb tihti mulje, et Eesti rahva praegusaja kurja juur on pedagoogid, kes viivad peagi meie nii edumeelse euroriigi Kreekaga võrdse rahanduskrahhini. Seega tuleb õpetajaist rääkida üksnes halba. Ta teeb seda tihti, isegi aasta õpetaja auhindu jagades ei jäänud ta selles vallas kahemõtteliseks. Lõin internetis lahti 2012. aasta eelarve projekti, et veidigi endale selgeks teha, kui palju minu ja minusuguste peale siis Eesti riik asjatult raha raiskama hakkab. Et ma pole elukutselt ökonomist, kutsun lugejad pisivigade vältimiseks koos minuga protsente välja arvutama.
Tõsi on, et Jaak Aaviksoo juhitud ministeeriumi haldusalasse laekub 2012.a. väga suur summa – circa 491,6 miljonit eurot, moodustades riigi eelarvest 7,47 protsenti. Jah, sellise näitajaga pole meil midagi häbeneda, väike pingutus veel ja olemegi õige pea Soomele järele jõudnud. Ainult et härra Aaviksoo ministeeriumi nimeks on haridus- ja teadusministeerium. Ametlikult sööb teaduse tegemine meie ühisest valitsusalakatlast ära 1,5 miljonit eurot, mis ju üksnes 0,30 protsenti .

Nagu välk selgest taevast on ka uuest aastast meie ministeeriumi külge liidetud Rahvusarhiiv! See neelab meie haldusala kuludest ära 3,6 miljonit eurot ehk 0,74 protsenti. Kokku läheb teaduse ja arhiivinduse, nende kahe rahvale väga vajalikku tegevuse peale ühisest pajast ära 1,04 protsenti. Seega ei kulu meil järgmisel aastal nn hariduse peale mitte enam 7,47, vaid pisut üle kuue protsendi riigi eelarvest. Isegi järele jäänud näitaja oleks väga hea; ka sellest saaksid hundid söönuks ning lambad (koolid) jääksid alles.

Kuid hariduskulude hulka on Eestis arvatud ka Riiklik Eksamikeskus eelarvega 962 miljonit eurot ehk 0,48 protsenti valitsemisala kuludest. Paljuvõitu, sest siin tegeletakse mitte hariduse jagamise, vaid põhiliselt selle kaalumisega.

Võtaksin haridusrahadest veel maha ministeeriumihoone haldamise Tartus ja teise hoone üürimise Tallinnas, millele lisaksin ministri ja ametnike pideva triivimise Tartu ja Tallinna vahel. Neile kõigile tuleb ju lähetusrahad kaasa anda. Ning pole mingi saladus, et bürokraatial on omane paljuneda. Vean kihla, et ametnikke on Tartu ministeeriumi hoones poole rohkem kui neid omal ajal Tallinnas oli. Pakun seesugusteks kuludeks vähemalt 0,52 protsenti rahva harimiseks kulutatavast rahast. Ja olemegi veel ühest protsendikest taas ilma. Nüüd jääb puhta hariduse kuludeks üksnes viis protsenti meie rahva SKT-st, mis ju tervelt kolm protsenti vähem kui Soomes.

Kuid see pole kõik. Meie ministeeriumi valitsemisalas on veel Keeleinspektsioon, Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk ning Eesti Noorsootöö Keskus. Lisaks neile väga vajalikele institutsioonidele osaleb meie ministeerium nõu ja „jõuga” Sihtasutuses Eesti Teadusfond, Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutuses INNOVE, Sihtasutuses Teadusekeskus AHHAA ning Sihtasutuses Kutsekoda. Pole vist mingi liialdus, kui ma 0,5 protsenti rahva otsesteks hariduskuludeks mõeldud rahast rahumeeli veel maha võtan. Keegi pole öelnud, et neid toredaid asju pole meile vaja, kuid fakt on see, et Eesti rahva koolikuludeks mõeldud raha hulgaks saame ikkagi ligilähedaselt 4,5  protsenti tuleva aasta riigi eelarvest. Seda oligi vaja tõestada. See, et järele jäänud summa tuleb jagada ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste vahel on siililegi selge. Söönuks ei saa sellest keegi, kuigi ka selle supi jagamisel võiks üks kord ka üldharidust eelistada.
 
Aga õpetajate mõnitamine tuleks küll järele jätta!