Väljend "laste ema" on naisele kompliment!
Oleme oma elukaaslasega koos olnud pea kolm aastat. Kasvatame 2aastast last. Väljaspool kodu kutsume üksteist lihtsalt meheks ja naiseks. Jah, me pole küll abielus, kuid meie jaoks pole vahet - meid seob ühine kodu, imetore laps ja terve ning rahuldust pakkuv suhe. Seda on rohkem kui nii mõnelgi abielupaaril.
Kui minu mees kutsuks mind väljaspool kodu tema lapse emaks, siis lasku käia! Milline kompliment! Erinevalt kooselust või abielust seob laps vanemad igaveseks, seega meeldiks see väljend mulle isiklikult "naisest" või "elukaaslasest" isegi rohkem.
Kõik sõltub sellest, millise hääletooniga ja millises olukorras mees seda väljendit kasutab. Kui tõesti tibide lantimiseks (ka enda, mitte vaid teiste arvates), siis on ilmselgelt midagi mäda. Kuid ka siin pole ju asi väljendis, vaid mehe puudulikus lastetoas ja austuse puudumises naiste (eelkõige enda naise), oma laste ja iseenda vastu.
Mis puudutab abielu, siis miks eeldatakse, et kui saad lapse, peavad tulema ka pulmad? Meid on see teema väga palju puudutanud, kuna peale lapse sündi küsitakse meilt nii umbes kord kuus pika laua kohta. Ühtede ja samade inimeste poolt, justnagu muudaksime paari kuuga oma arvamust sellest.
See oli sügaval nõukogude ajal, kui lapsi saades pidi kindlasti abielus olema. Planeerimata raseduse puhul oli vaja kähku-kähku, suur kõht ees, pulmad ära teha. Muidu olid ühiskonna ees justkui põlu all.
Olen täheldanud, et üsna paljud jälgivad ka praegu neid traditsioone ja palun väga - eks see ole kahe inimese (ja tihtipeale ka nende vanemate) otsus. Kuid miks ei võiks elada lihtsalt vabaabielus?
Miks eeldatakse, et sel juhul üks osapool kindlasti kardab end siduda ja tahab veel sarvi maha joosta? Abielu ei anna mingit garantiid, et sind tõsisemalt võtma hakatakse. Kui suhe oli enne terve, on ta ilmselt ka edaspidi (Kui just paaniliselt pulmi planeeriv pruut ja raha pärast muretsev peig stressist lahku ei lähe. Kui suhe oli mäda, läheb see ilmselt veel hullemaks. Nimelt abielust ei jaluta niisama minema, kooselust saab seda aga teha. Ja partnerid teavad seda.
Olen kuulnud argumenti, et abielluma peab selle jaoks, et lastele head eeskuju näidata. Mina nägin lapsena palju nurjunud abielusid. Minu ema lahutas kaks korda, olles enne abiellumist üsna pikalt kooselus olnud. Minu onu oli oma eksnaisega seitse aastat õnnelikus kooselus ning nad otsustasid abielluda. Kaks kuud peale abiellumist viidi sisse lahutuspaberid!
Ka minu sõprusringkonnas ja klassis olid enamik lapsi pärit lahutatud peredest. Mäletan, et peale oma onu lahutusest kuulmist ütlesin emale, et mina ei usu abielusse. Olin siis üsna väike plika. Aga ma ei usu abielu võlujõusse siiani!
Meie puhul näiteks on nii, et me tunneme, et ei vaja abielu. Milleks? Me ise teame, et oleme üksteisele suurimaks toeks ja et meil on omavahel hea. Miks pidada hambad ristis pulmi kui me seda ei vaja? Et teistele näidata? No tänan, aga ei!
Lisaks ka raha- ja ajaküsimus. Me ei ela küll sugugi vaeselt, aga raha on alati mujale panna kui pulmapeo korraldamisse. Kuna mul on väikesest tüdrukust saadik olnud visioon silme ees, et mu pulm peab olema valge kleidiga, kirikus ning mängima peavad kindlad lood ning esinema kindel artist, ei ole see odav lõbu. Ning kui palju aega selle planeerimiseks kuluks? Lihtsa registreerimisega ma kindlasti ei lepiks. Minu jaoks on see labane. Pulm on siiski ainult korra elus ja olgu siis juba korralik! Seda meie enda jaoks, mitte külaliste.
Kunagi need pulmad siiski tulevad. Siis kui me oleme endale uue kodu ehitanud/ostnud ja tunneme, et nüüd võiks raha laristada pulmapeo peale. Nii kaua oleme lihtsalt koos ja õnnelikud.
