Õppejõud, keda ma ei unusta mitte kunagi

Nõukaajal sai koolist "kaasa" enesekaitseinstinkti - rääkida seda, mida ainult oodati eeldades, et "vitsa ei saaks", kartsa ei pistetaks, musta nimekirja ei satuks või ei eksmatrikuleeritaks ülikoolist. Seda eriti siis, kui sa polnud komsomoli liige.

Mina ei tea, missugune atmosfäär valitses eestikeelsetes koolides 1960. ja 1970. aastatel, sest ise õppisin ma venekeelses Tallinna 26. keskkoolis. Õpetajad seal tihti lausa mõnitasid lapsi. Lõpetasin kooli kuidagi moodi ära keskmise hindega 3,52.

Tegelikult oli selles koolis teadmiste "sisestamise" tasi Eesti üks kõrgemaid ning aasta peale keskkooli lõpetamist sain sisse tollase nimega Pedasse ja kohe kõrgendatud stipendiumiga.

Kuna Delfi ärgitas kirjutama oma lemmikõpetajast, siis räägin minagi: lemmikõpetaja oli just tolleaegses Pedas. Kahjuks lahkus ta haiguse tõttu sellest elust oma parimates aastates.Miks ta siis mulle elu lõpuni meelde on jäänud? Ta suutis murda minus sellesama enesekaitse hoiaku rääkida seda, mida minult poliitiliselt oodati. Ta õpetas uskuma oma sisetunnet, mõtlema kriitiliselt oma peaga ja avaldama oma arvamust vaatamata kompartei oodatud mõttelaadile.

Ülikooli lõpupeol tolleaegses baar-varietees "Tallinn" ei aimanud keegi, et see suurepärane pedagoog, kaunis naine ja suur isiksus kohe-kohe meie seast lahkub.

Ma ei unusta seda inimest kunagi!