Mart Laar Delfile: masu võis mõned sõdurid särgi ja kinnasteta jätta
Millal hakatakse ehitama Jägala linnakut ja millal see valmib? Kuidas seda rahastatakse ja kui rahastamismehhanismiks on PPP, siis kas see kvalifitseerub riigivõlaks?
Praeguste plaanide kohaselt peaks Jägala linnaku ehitus algama järgmisel aastal ning valitsuse koalitsioonileppe koostamise ajal lepiti kokku, et linnak peaks valmis olema 2014. aasta lõpuks. Täpse ja lõpliku rahastamisskeemi osas langetame otsuse lähiajal. See peab kokkuvõttes olema selline, mis riigi võlakoormust otseselt ei suurenda. Seetõttu on meie plaan hetkel see, et PPP-d me ei tee, küll läheme aga rendikonkursile. Peaasi, et Jägala tehtud ja sõdurite elutingimused parandatud saaks.
Miks NATO Euroopa riikide keskmine kaitsekulutus on 1,5% ja Lätil-Leedul 1% aga meil 2%? Kas raha on ülearu?
Suurem osa Euroopa riikidest ei asu ka NATO ja Euroopa Liidu välispiiril, st. nende riikide geopoliitiline olukord ja julgeolekukeskkond on teistsugused. Mis puudutab Lätit ja Leedut, siis nende kaitsekulude suurust (või õigemini väiksust) ei peaks küll kellelegi eeskujuks tooma. Ka minu Läti ja Leedu kolleegid on meie kolmepoolsetel kohtumistel avaldanud väga tõsist muret oma kaitsekulude väiksuse üle – selliste kaitsekulude juures peatub tegelikult igasugune kaitseväe areng ja jätkusuutlikkus ning väheneb kogu ühiskonna turvatunne ja julgeolek.
Kas NATOle anti lubadus viia kaitsekulutused 2% SKPst või ka neid kulutusi 2% peal jätkusuutlikult hoida?
Oleks aeg üle saada sellest alaväärtuslikust suhtumisest, et me teeme Eesti riigis mingeid asju ainult selleks, et meeldida mingitele Brüsseli onudele. 2% SKP-st on vajalik eelkõige meie enda esmase iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks ja riigikaitsele stabiilse arengu tagamiseks. Jah, 2% SKP-st on muuhulgas ka NATO soovituslik kaitsekulude tase, millega Eesti näitab NATO-le eelkõige seda, et me suhtume ka ise oma riigikaitsesse tõsiselt ega sõltu vaid teiste riikide armuandidest.
Kas see 2% tänases valguses natuke nagu priiskamine ei ole, eriti, kui tõenäosus, et meile keegi kallale tungib, on ju väike? Ja olgem ausad, kui Venemaa ikka tahab meie riiki vallutada, siis me läheme õhtul rahulikult magama ja hommikul saame teada, et riigikord on muutunud vahepeal, sest vaevalt, et nad mingite tankidega tänasel päeval üle maismaa piiri hakkaks tulema.
Ei ole. Seda, et Eestile keegi kallale võiks tungida, et usutud tõsiselt ka siis, kui Eesti Vabariik tähistas 1938. aastal oma 20. sünnipäeva – nii nagu meie oma taasiseseisvumise 20. aastapäeva hiljuti tähistasime.
Millal tuuakse mehed Afganistanist koju?
Praeguste kavade kohaselt peavad Afganistani enda julgeolekujõud 2014. aastal muutuma piisavalt võimekaks ning võtma julgeolekuvastutuse enda peale kogu riigis – nii nagu nad täna on seda teinud juba terves reas provintsides ja maakondades. Seni on aga endiselt paraku hädavajalik lääneriikide vägede kohaolu, et riik ei langeks enne seda tärminit taas kaosesse ja terroristide meelevalda. Vastasel korral oleksid ka kõik senised jõupingutused ja ka Eesti meeste poolt Afganistanis toodud suured ohvrid olnud asjatult raisku lastud. Me oleme neile seda võlgu.
Mis saab mereväest? Sellega seostub palju skandaale ja probleeme, samas pole sellel selget funktsiooni Eesti territooriumi kaitsmisel.
Eesti on mereriik ja mereväeta me ei saa. Mida sellega teha, selle üle seisab ees väga tõsine arutelu, millega oleme tegelikult kaitseväega juba algust teinud. Rahul praegu olukorraga olla ei saa ning ma pole ka kindel, kas kõik mereväe arendamiseks tehtud otsused on ikka olnud kõige realistlikumad ning jätkusuutlikumad.
Mart, palun räägi selget juttu ja ära viita meie kohustustele seoses Nato liikmelisusele, kuna näed, et paljusid riike ei kohusta mingi liidu liikmelisus mitte millekski ja ära hirmuta Venemaa ohuga, kuna seda iba usub järjest vähem rahvast. NATOle saame rahulikult õelda, et tõusevad sotsiaaltöötajate palgad näiteks Saksamaa tasemele, siis suurendane ka kaitsekulusid, sinnani aga palume oodata.
Isegi kui kaitsekulud tõusevad järgmisel aastal 2%ni SKP-st, moodustavad need riigieelarvest siiski vaid 4,9% ehk tegevusvaldkondade lõikes on tegemist ühe kõige väiksema reaga eelarves. Võrdluseks – sotsiaalsele kaitsele kulub järgmisel aastal 32,8% ning tervishoiule 13,0%. Kokku seega ligi 46% ehk pea kümne korra rohkem kui riigikaitsele. Nende numbrite valguses oleks rumal väita, et kaitse-kulude tõttu jäävad kängu sotsiaalkulud. Või et kaitsekulude vähendamise läbi oleks võimalik lahendada teiste Eesti riigi eluvaldkondade murepunkte. 1930ndatel aastatel üritati kaitsekulude arvel muid vajadusi rahuldada. Millega see lõppes, see on meil paraku kõigil teada. Kui 1939. aastal olime Soomega sisuliselt võrdsel arengutasemel, siis seejärel otsustas Soome oma iseseisvust relvaga käes kaitsta, Eesti aga mitte. Nüüd vaatame Soome poole ning imestame, miks palgad seal võrreldes Eestiga nii palju kõrgemad on?
Kas 2% SKP-st on tõesti piisav NATO äärealal asuvale väikesele riigile? Kas võib loota, et kaitsekulutuste kasv jätkub ka edasi näiteks 3%-ni SKP-st, mis oleks Eesti-sugusele riigile kohasem. Vähemalt praeguses kaitseväe ülesehitamise faasis.
Kaitsekulude tõus 2%ni SKP-st on Eesti sugusele väikeriigile optimaalne.
Kas väikeriikidel ei oleks õigem kriisiajal vähendada kaitsekulutusi, andes osa rahast riigi kriisifondi? Äkki on see just see puuduv summa, mille abil oleks riik jätkusuutlikum?
Kui aus olla, siis majanduskriisi haripunktis 2009. aastal kärbitigi Eesti kaitsekulusid pea 20%, millel olid paraku ka omad tagajärjed Eesti kaitsevõimele. Olukorras, kus kaitsekulud on kogu 2012. aasta riigieelarves üks väiksemaid eelarveridasid, ei saa tõsiselt rääkida selles, et kaitsekulude ümbersuunamisega mõnesse teise eluvaldkonda oleks tulemuseks jätkusuutlikum riik. Pigem vastupidi – nende suhteliselt väikeste kaitsekulude poolt pakutav riigikaitse ja julgeolek ongi see, mis tagab meie riigi jätkusuutlikkuse ja senise ühiskonnakorralduse rahuliku arengu. Eesti oli omal ajal kiirelt arenev riik – kõik see hävis tänu suutmatusele iseseisvust kaitsta.
Miks koguneb kaitseliidu õppustele vaid alla poole kutsutuist ? Mis mõtet on sellistel "õppustel" ? Kas sellisteks õppusteks eraldatud raha kulutatakse ära täiel määral ? Kui jah, siis kelle taskusse see raha läheb? Või on see 2% SKP-st mõeldud peamiselt USA abistamiseks välismissioonidel?
Olukord, kus mõnedele Kaitseliidu õppekogunemistele koguneb vaid sedavõrd vähe kutsututest, on minu jaoks väga suureks probleemiks, millele tuleb leida lahendus. Kindlasti ei saa siin olla küsimus kaitseliitlaste patriotismis või isamaalisuses. Pigem on probleem ilmselt selles, et õppekogunemistele kutsutakse tihtipeale neid aktiivsemaid kaitseliitlasi, kes juba niigi nädalavahetuseti väljaõppeüritustel oma vabast ajast väga aktiivselt osalevad.
Üheks olukorra leevendajaks peaks kujunema Kaitseministeeriumis välja töötatud uus Kaitseliidu seadus, mis annab sarnaselt riigisektoris töötavatele kaitseliitlastele ka erasektori kaitseliitlastele aastas viis palgalist ja veel viis palgata vaba päeva Kaitseliidu õppustel osalemiseks. Mis puudutab välismissioone, siis seal osalemine võtab kaitse-eelarvest umbes 3-4 protsenti.
Populaarne küsimus, aga millal tulevad meile esimesed tankid ja kas lisaks tankidele on kavas hankida ka jalaväe lahingumasinaid? Meediast on läbi käinud, et hangitakse tankid või jalaväelahingumasinad, kuid on ju teada, et mehhaniseeritud jalavägi jalaväe lahingumasinatel vaid toetab tanke.
Soomusvõime loomise kohutus on sees meie Sõjalise Kaitse Arengukavas, mida praegusel hetkel uuesti läbi vaatame. Siis saavad ka otsused selgemaks, nagu näiteks see, et küsimus pole mitte valikus tankide ja jalaväe lahingumasinate vahel, vaid võimalik, et nende mõlema kasutamises. Soomusmanöövrivõime väljaarendamisest saab ilmselgelt Eesti kaitseväe seni suurim ja keerukam võimearendusprogramm, mida ei saa alustada lihtsalt kellegi poliitilisest otsusest, vaid eeskätt tööga erialaspetsialistide väljaõppe ja infrastruktuuri rajamise kallal. Erialaspetsialistide väljaõppega alustamiseks on esimesed summad sees juba 2012.aasta eelarves.
Kas meil on tarvis niipalju igasuguseid staape ja kaitseliidu malevaid ning kaitseringkondi, kus hoitakse pisikesel palgal suurel hulgal igatsugu ametnikke, kes tegelevad päevast-päeva ma ei tea millega ja vaid enne õppusi on neil ametnikel ka reaalselt midagi teha?
Staapide ja bürokraatia rohkus kogu kaitsevaldkonnas on üheks teemaks, millele olen tähelepanu juhtinud nii avalikult kui ka uut riigikaitse 10-aastast arengukava koostades. Järgmise aasta jooksul ootan planeerijatelt ja kaitseväelastelt konkreetseid ettepanekuid kaitseväe sellise juhtimisstruktuuri kohta, mis oleks võimalikult väike, paindlik, efektiivne ning võimaldaks maksimaalselt säästa raha reaalse võitlusvõime kasvatamisele.
Härra kaitseminister, kas Teie näete probleemi selles, et mereväele osteti suure raha eest (vist 250 000 000 krooni tükk) kolm miinijahtijat, mille sõja aja kasutegur on põhimõtteliselt olematu või siis väga minimaalne. Hetkel on ka neist operatiivne minu andmetel ainult üks, kuna kaadripuuduse tõttu ei ole võimalik ülejäänud kahte mehitada. Loogika ütleb seda, et Eesti Vabariigi taktikaline vastane ei hakka Eesti laevateid mineerima, kuna Narva-Tallinn suunal on vaid üks suurem magistraal, ning sellel on vastase varustusteede häirimine võrdlemisi lihtne. Seega oleks kergem vägesid varustada mereteid pidi. Samuti aitaks veeteede mineerimine vähendada meredessandi ohtu otse Tallinna sadamatesse. Seega oleks olnud õigem osta (juhul kui üldse raha sõjalaevade ostu investeerida- sellele küsimusele ei ole ma piisavalt pädev vastama) miiniveeskajaid, kuna sõjaseisukorras ei ole lihtsalt miine mida veest välja korjata, vastupidi, vastase tegevuse tõkestamiseks tuleks ise mereteid mineerida. Põhjendada laevade ostu Teise maailmasõja-aegsete miinidega ei ole adekvaatne, kuna mereväe vanemat tüüpi miinijahtijad oleksid selle tööga hakkama saanud küll, nagu eelnevatel aastatelgi. Loomulikult panustamine NATO miinitõrjesse on arusaadav, aga kolme laevaga? Samal ajal kui mitmed muud valdkonnad on ebapiisavalt rahastatud. Kui Teie leiate, et laevade ost oli õigustatud, siis milline on see põhjendus?
See on raharikastel aastatel tehtud otsus. Sellega on probleeme.
Miks 2% SKTst kehtib ühtmoodi nii neile riikidele, kellel on arvestatav omamaine sõjatööstus ja seega jääb kulutatud raha riiki ringlema, kui neile, kes peavad kogu tehnika väljast sisse ostma?
Kaitsekulude suurus ei sõltu üheski riigis kodumaise sõjatööstuse olemasolust või vastupidi. Iseenesest toodetakse terve rida Eesti kaitseväe varustuselemente juba täna Eestis ning Eesti arenev kaitsetööstus on võimeline ka enamaks. Samas tuleb meeles pidada, et tänapäeval ei suuda ilmselt ükski riik maailmas relvastada-varustada kogu oma sõjaväge vaid kodumaise tehnikaga. Isegi maailma suurima kaitse-eelarve ja võimsaima sõjatööstusega USA arendab ka 21. sajandil hävitajaid F-35 koostöös Norra jmt riikidega, ostab granaadiheitjaid Rootsist ja tankikahureid Saksamaalt.
Kas pole ohtu, et kui me praegu kärbime kaitsekulude taseme säilitamise jaoks kulutusi majandusse, haridusse ja sotsiaalsfääri, siis pole meil 10 aasta pärast enam inimesi, keda tankide abil kaitsta?
Nagu öeldud, moodustavad kulutused riigikaitsele ühe väiksema osa riigieelarvest. Arvamus, et nende arvelt on suudaksime Eesti probleeme lahendada, on ekslik. Sama hästi võiksime küsida, et kui jätaksime oma kaitsevõime unarusse, kas suudaksime kaitsta seda, mida oleme saavutanud. Ajalugu näitab, et omal ajal saavutatu peksti võõra võimu poolt halastamatult kildudeks. Oleme ajaloost õppinud, et me ei tohi ühtegi ala unarusse jätta ning arenema tasakaalu otsides.
Olen Kaitseliidu Võrumaa maleva valvekompanii valvur ja ka aü.usaldus isik Meelis Meerents. Küsimus selline, millal tõusevad valvurite palgad, selle palgaga ei ole enam võimalik ära elada eriti, kui tööl käimine kaugel 50 km? Ette tänades M Meerents.
Teatavasti on tegevuskulud järgmisteks aastateks kogu avalikus sektoris sisuliselt külmutatud ning võimalusi palgatõusuks tuleb leida sisemiste reservide läbi. Kaitseliidu valvurite puhul, kes täna valvavad sisuliselt kõiki riigikaitselisi objekte, tuleb ilmselgelt põhjalikult üle vaadata nende valvatavate objektide arv. Kui on võimalik vähendada staapide ja ladude arvu ning koondada nt. Tallinnas asuvad väeosad ühte linnakusse, siis peaks olema võimalik ka hoida palgal väiksemat arvu valvureid ning maksta neile töö eest motiveerivamat palka.
Ajateenija lapsevanemana on mul küsimus, et miks ei jätku Eesti sõjaväes sõduritele telke, töökindaid, särke jmt elementaarset. Isegi vene sõjaväes, mäletan, ööbisin sõdurina väliõppuste ajal telgis ja töökindad olid kroonu poolt. Samas eesti ohvitserid ööbivad köetavas telgis.
Olemata kursis konkreetselt teie poolt kirjeldatud olukorraga, ei tahaks uskuda, et aastal 2011. oleks Eesti kaitseväes puudus sõduritelkidest. Igal juhul oleks elementaarne, et ka kaadrikaitseväelased ajateenijatele eeskuju näitaksid ning nendega samu raskusi jagaksid.
Mis puudutab kaitseväelaste individuaalvarustust, sealhulgas särke ja kindaid, siis siinkohal võisid rasked masu-aastad ja kärped oma jälje küll jätta. Just seetõttu on järgmise aasta kaitse-eelarve üheks prioriteediks investeeringud sõdurisse ja tema varustusse. 2012.aastaeelarvest kulub arvestatav osa sõdurite isikliku varustuse parandamisele ning usun, et suudame olukorda parandada.
Ja teiseks, kas öösel nn tolmutortide matmine meetrisügavusse auku on ikka väljaõpe või dedovštšina Eesti moodi? Relvade ja laskemoona kättejagamise korral toimub esimene lahing mõnitajate ja mõnitatavate vahel. Kui keegi ellu jääb, läheb vaenlase vastu. Sellise kaitseväega pole meil midagi teha, sest teda lihtsalt pole.
Tahaks uskuda, et tolmutortide, suitsukonide ja banaanikoorte matmine on jäänud 1990. aastate keskpaika, mil kaitseväes puudusid korralikud instruktorid ning väljaõppekavad, mistõttu mõnes kohas võibolla sisustatigi aega igasuguste lollustega, millel polnud sõjalise väljaõppega suurt midagi pistmist. Teie poolt kirjeldatud juhtum on aga tõsine.
Miks Eesti ühines kaitseotstarbeliste maamiinide keelustamise kokkuleppega, samas kui Soome ja Venemaa mitte? Millal Eesti taganeb sellest leppest?
Jalaväemiinide keelustamise leppega on tänaseks sisuliselt liitunud ka Soome. Tavalised jalaväemiinid on enamikes riikides asendatud n-ö juhitavate suund- ja kildmiinidega, millede kasutamine on kulu-efektiivsem ja samas ohutum. Neid miine on Eestil plaanis ka juurde hankida. Seetõttu on ka Eesti selle leppega liitunud, kuna see ei kahjustanud sisuliselt meie esmast iseseisvat kaitsevõimet. Venemaa ei ole aga küll riik, kellest oma sõjaväe arendamisel tasuks eeskuju võtta.
Millal saavad kõik kaitseväelased (kaasa arvatud kaitseliitlased) endale kuuli ja killuvestid ning gaasimaskid?
Nagu ütlesin, on meie prioriteediks kaitseväelased ning nende varustatus. Järgmiste aastate kaitse-eelarvetest kulub arvestatav osa kaitseväelaste ja kaitseliitlaste isikliku varustuse hankimisele, et tagada kogu kaitseväe sõjaaja struktuurile ühtlase tasemega isiklik- ja kaitsevarustus. 2012.aasta eelarves eraldatakse kaitseväelaste ja kaitseliitlaste isikliku varustuse hankimiseks märkimisväärsed summad.
Millal hakatakse eelistama kodumaiseid varustuse pakkujaid välismaistele, eriti kui on teada, et kodumaalt saab odavamalt, kvaliteetsemalt ja varustuse kindlus on suurem (on palju näiteid kus meie omi ettevõtjaid diskrimineeritakse)?
Ilma konkreetsete näidetega on seda küsimust keeruline kommenteerida. Oma ettevõtjate diskrimineerimine on igal juhul lubamatu. Kui selliseid näiteid esineb, siis palun märku anda. Paraku on hetkel olukord aga pigem selles, et mõnel alal pole Eestist õnnestunud vajalikul tasemel pakkujaid leida. Palun huvilistel Kaitsetööstuse Liiduga ühendust võtta.
Millal Eesti soetab endale tõhusa rannakaitsesüsteemi?
Ka see on riigikaitse arengukava üks teema. Rannakaitset on Eestil kahtlematult vaja.
Kui palju maksab Eesti maksumaksjale üks missioonipäev Afganistanis?
Arvestades seda, et järgmisel aastal kulub Afganistani missiooni peale kaitseeelarvest umbes 9,1 miljonit eurot, kujuneb päevaseks maksumuseks ca 25 000 eurot.
Mida on kavas ette võtta, et lõpetada majanduslikult ebatõhus pisikeste kaitseväe sõjaväebaaside pidamine? Venemaa ja Soome ei pea üldvägede baase vähem kui brigaadile korraga. Meil eksisteerivad tänaseni baasid, mida moe pärast nimetatakse pataljonideks, kuigi tegelikult on seal kuni kaks kompaniid. Selline tegevuse killustamine raiskab raha dubleerivate abitegevuste peale, millest suures baasis saaks kokku hoida.
Sellisteks väeosadeks, kus pataljoni nime all eksisteerib tegelikult vaid paar kompaniid, on täna eelkõige vaid Tallinnas asuvad väeosad, mis järgmistel aastatel koondatakse kokku Jägalasse üheks suureks linnakuks. Sarnaselt nt. Tapa ja Paldiski linnakutega saab niimoodi ühendada seniste linnakute sööklad, staabihooned, laokompleksid, valvekorralduse jne.
Miks ei kasutata kaitseväe süsteemis ajateenijate ja asendusteenistuslaste (ka selline asi on meil vähemalt seaduses olemas) tööjõudu abistavatel tegevustel - nt koristamine, toidu valmistamine, toetavad tööd. See oleks riigile võimalus saada odavat tööjõudu, samas praegu palgatakse sinna inimesi tööjõuturult ja ollakse hädas, et madalate palkade peale keegi ei taha tulla.
Eestis on tänaseks üle läinud ajateenistuse n-ö kaasaegsele mudelile, kus ajateenistus on üheselt mõeldud sõjaaja reservüksuste väljaõpetamiseks. Ajateenijate kasutamine ehitus- ja majandustöödeks on täna levinud vaid arengumaades ning ka meie enda kogemus 1990. aastatest näitas, et see on tegelikult kallis ning alandab ajateenijate moraali, kes ootasid kaitseväest sõjalist väljaõpet, kuid said kätte hoopis luua või kartulikoorimisnoa. Ajateenistusse kutsutakse Eesti noorsoo parim ja füüsiliselt tervem osa ning puudub igasugune põhjendus, miks noored terved mehed peaksid ajateenistuses tegelema millegi muu kui sõjalise väljaõppega. Koristamiseks ja toidu valmistamiseks oleks raiskamine kasutada noori ja parima füüsilise seisukorraga noormehi ning koristajate ja kokkade värbamisega pole kaitseväes ka kunagi probleeme olnud.
Millal lõppeb see tobedus poiste ajateenistusega, kus 30-40% poisse nagu karistataks ning ülejäänud saavad niisama lulli lüüa? Selline süsteem lausa kutsub ennast haigeks tembeldama ning kõrvale hoidma. Ajateenistuse peaks normaaltingimustel läbima valdav enamus poisse ehk vähemalt 60% igast võimalikust aastakäigust.
Kogu kutsealuste massi teenistusse kutsumisele on seni piirid ette pannud eelkõige instruktorite ja kasarmukohtade puudus, aga ka meie endi poolt kaitseväkke kutsutavatele noortele esitatavad kõrged nõudmised. Oleme neil aladel tõsiselt töös ja loodame olukorda parandada. Lähi-aastatel hakkab tulenevalt 1990. aastate iibelangusest ajateenistusse kutsutavate noormeeste arv vähenema, kuid ajateenijate arvu püsimisel senisel tasemel on ette näha ajateenistust läbivate noormeeste osakaalu suurenemist 50-60%ni.
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas pakkus hiljuti välja, et kutsealuste teenistussekutsumisega tegelev KRA tuleks likvideerida ja tema ülesanded anda üle kaitseringkondadele. Sooviks kuulda teie hinnangut sellele ettepanekule.
Kaitseressursside Amet on oma seniste ülesannetega suurepäraselt hakkama saanud. Arvestades seda, et pelgalt 70 inimeseni kärbitud koosseisu juures suudetakse kaitseväkke tuua 96,3% ajateenistusse kutsututest, on täna ilmselt tegemist kogu Kaitseministeeriumi valitsemisala kulu-efektiivsema asutusega. Arutlus kaitseringkondade täpse rolli ja ülesannete üle seisab meil veel ees, kuid ilmselgelt on suundumus selle poole, et kaitsevägi vabastada mitte-sõjaliste ülesannetest, et ta saaks täielikult kasvatada võitlusvõime suurendamisele. Ning kutsealuste arstlik kontrollimine ja nende suunamine kaitseväkke on kahtlemata oma olemuselt mitte-sõjaline ja toetav ülesanne.
Kas selle 2% juures on tendents selles suunas, et relvastus Eestis oleks hajutatud...suunas- igasse talusse relv....või on tendents relvastuse tsentraliseeritud ladustamiseks?
Kaitseliit on relvastuse hajutamise programmiga juba alustanud, see edeneb hästi.
Minu küsimus on samuti resursside kasutamise kohta. Nimelt olin ma ajateenistuses Kupis ajal 2006/2007 ning minu ametikoht oli pärast SBK-d TT jaoülem. Kordusõppuste ajaks oli minu ametikoht alandatud granaadiheituriks. Pöördusin enne reservõppekogunemist samuti ka lõuna-kaitseringkonda, kust öeldi, et neil on teised andmed, et ma pöördugu kaitseväe inspektori poole. Pöördusin, kuid mu kirja ignoreeriti. Reservõppekogunemisel pöördusin ka kompaniülema poole, kelle käest sain vaid häguse lubaduse asi ära parandada. Reservõppekogunemise tegin läbi siiski granaadiheiturina. Samas pidi mõnda jagu juhtima reamees ilma jaojuhtimise kogemuseta. Kas Te ei leia, et selle olukorra puhul on tegemist inimresursi raiskamisega?
Uurin küsimust. See olukord pole normaalne.
Kas kaitseministeerium kulutab raha kaitseuuringute keskuse kaudu? Miks pole konkursi korras leitud kaitseuuringute keskusesse doktorikraadiga teadustöötajaid ja seal töötab ebakompetentne Kadri Liik ilma doktorikraadita "vanem teadur"?
Omal alal ei peaks ma Kadri Liiki küll ebakompetentseks. Samas on doktorikraadiga töötajate hulk keskuses suurenema hakanud, mis on kahtlematult hea.
Milleks kaitseväele transpordikopterid?
Kui neid vaja peaks olema, siis tuleks siin otsida ühist lahendust piirivalve lennusalgaga.
Kas me suudame abistada lätlasi, kui venemeelsed seal massilisi korratusi tekitama asuvad?
Loodan, et selliseid probleeme Lätis siiski ei teki – igal juhul arvan, et Läti suudab oma probleemidega ka ise toime tulla. Samas on Lätil teada, et Eesti näol on tal kindel liitlane olemas.
Minu küsimus one selline, kas te ei karda, et praegune suhtumine kaitseväe töötajatesse võib lõpuks viia selleni, et inimesed, keda oletate koolitanud 5-10 aastat, lähevad lihtsalt minema, kuna nende palk on naeruväärselt väike? Avaldused, nagu poleks seda plaanis veel mitu aastat tõsta hoolimata sellest, et hinnatõus ning muud kulutused vaid kasvavad, ainult süvendab seda olukorda. Või on kaitseministeeriumi hetke suhtumine selline, et lihtsam on lasta kaitseväel spetsialistidest ja koolitatud inimestest tühjaks joosta ning siis hakata otsima uusi inimesi, kelle koolitamine võtab 5-10 aastat aega ning kuhu on hea seda 2% SKP's investeerida.
Olen Teiega ühel nõul, et palgaküsimus on kaitseväes äärmiselt tõsine. Selle lahendamisele asumisega pole enam võimalik mitmeid aastaid oodata.
Kas kõne alla võib tulla lahingukopterite või sõjalennukite ost? Kunagi peaksime ju seadma eesmärgiks jõuda ka sinnamaale, et ise suudaksime oma õhuruumi kontrollida. Kopterite soetamine oleks ju mõeldav ka olukorras, kus üldise õhuturbega tegelevad partnerid. Kui palju maksavad üldse korralikud lahingukopterid? Kas saaksite seda küsimust veidi kommenteerida.
Eesti kontrollib oma õhuruumi läbi NATO kollektiivkaitse – tänu sellele saame kulutada rohkem oma esmase kaitsevõime tagamisele. Mis puutub korralikesse lahingukopteritesse, siis arvestades kulusid nende ülalpidamisele, siis on see väga kallis.
Kuidas peaksid Eesti kaitsjad elama üle Venemaa raskerelvade tule, kui meil on praktiliselt ainus vastusevõimalus 155mm suurtükk? Kas ehk ei saaks kasvõi kuskilt USA külma sõja reservidest suuremas koguses suurtükke ja muud raskerelvastust? Meie 155mm on liiga vähe vastase rünnaku peatamiseks. Soomest hangitud 122mm on küll omajagu, aga nende väike tegevusulatus ei võimalda neid piisavalt paindlikult kasutada.
Usun, et meie suurtükivägi on hetkel üsna optimaalselt välja arendatud. Seda loomulikult juhul, kui suudame reservväelased korralikult välja õpetada ning hankida kogu suurtükiväele kaasaegse tulejuhtimissüsteemi. Vastavad summad on 2012. aasta eelarves juba ette nähtud.
Millisena näete lahendust harjutusväljade ja lasketiirude arendusprotsesse takistavatele küsimustele (eelkõige kohalike elanike ja kohalike omavalitsuste vastuseis erinevatele objektidele, alates Nursipalust)? Väidan, et tänane õigusruum võimaldab kohalikel omavalitsustel takistada riigikaitseliste objektide rajamist ja sisuliselt valida, kas üldse ja kui, siis millises mahus objekt rajatakse.
Siin on ainukeseks teeks kokkuleppe otsimine ja leidmine, mis minu meelest on ka ainuvõimalik. Usun, et püsivad lahendused tulevad vaid läbi koostöö ning need lahendused ka leitakse.
Miks kaitseliidus ei õpetata piisavalt linnalahingu pidamist?
Siin on vist küll tegemist mingi konkreetse maleva probleemiga. Minu kogemuste kohaselt tegeletakse sellega Kaitseliidus küll põhjalikult.
Millal toimub ka kord mobilisatsiooniõppus, kus osaleksid nii kaitseministeerium, peastaap, kaitseressursside amet, mõne kaitseringkonna staap ja vähemalt üks formeeritav pataljon?
See on töös
Soovitan teha väeosade ringkäik ja kaadrikaitseväelased kokku võtta, et nad saaksid oma muresid otse Teile kurta, mitte mure ei jääks bürokraatiaredelil toppama.
Olen nende ringkäikudega juba alustanud
Ehitage suured mobilisatsioonilaod ning kõik annetused, mis välisriikidest tulevad koguge sinna kokku, sest vanad relvad on sõja ajal ka vajalikud kasvõi valvemeeskondadele.Samuti võiks Eesti vastu võtta vana rasketehnikat, mida kingitakse, et tervemad partiid lattu seisma panna koos doonoritega ning katkisemad versioonid saab polügoonile paigutada, et sõdurid saaksid reaalselt näha nt tanki puruks laskmist.
Püüame siiski hankida Eestile sellist varustust, mida on võimalik kasutada.
Tänan kõiki asjalike küsimuste eest!
