Vahur Koorits: Kes Eesti poliitikutest kasutab Afganistani sõda hüppelauana?

Eesti jagab Taaniga esikohta Afganistanis hukkunud sõdurite arvu poolest miljoni elaniku kohta. Mõlemad riigid osalevad Afganistani sõjas NATO egiidi all, mille peasekretäriks on taanlane Anders Fogh Rasmussen. Taani peaministrina saatis ta kõigepealt Taani sõdurid Iraaki ja seejärel Afganistani, kusjuures mõlemal korral saatis Taani oma rahvaarvu kohta suure kontingendi ning kandis ka palju kaotusi.

Rasmusseni edenemisele karjääriredelil aitas tema isiklik toetus mõlemale sõjale oluliselt kaasa. Nüüd siis lihtne küsimus. Kas Eesti osalust Iraagi ja Afganistani sõdades on kas või natukenegi mõjutanud mõne meie poliitiku soov jätkata oma karjääri väljaspool Eestit mõnes mõjukas rahvusvahelises organisatsioonis?

Märkida tasub, et lisaks aktiivsele koostööle NATOs on Eesti ka Euroopa Liidu ning nüüd ka eurotsooni tasemel liige, kes alati üritab ühineda konsensusega ning mitte tekitada probleeme. See võib mõnele inimesele avada häid kohti ka Euroopa Liidu tasemel ning tagada Mandri-Euroopa riikide toetuse näiteks kandideerides mõne globaalse organisatsiooni juhi kohale.

Kohe tuleb rõhutada, et mõne Eesti poliitiku jõudmine mõnele kõrgele rahvusvahelisele ametikohale oleks Eestile suur tunnustus ja ka suur reklaam. On riike, nagu Prantsusmaa, mis tegutsevad väga järjekindlalt oma inimeste lükkamisega kõrgetele rahvusvahelistele ametikohtadele.

Lisaks on Eesti konsensuspoliitikal ka väga praktilisi sisulisi põhjuseid, millest kõige olulisem on julgeolekumure. Ent ometi säilib küsimus mõne poliitiku isiklikust ambitsioonist. Kellest me siis räägime?

Toomas Hendrik Ilvese kohta räägitakse niikuinii, et ta unistab mõnest kõrgest Euroopa Liidu ametikohast. Ka Mart Laar ja Urmas Paet on võimalikud kandidaadid mõnele kõrgele ametikohale ning neil kõigil on olnud viimaste aastate jooksul Eesti välispoliitikale palju mõju.

Oleks hea, kui mõni eestlane jõuaks kunagi mõne tuntud rahvusvahelise organisatsiooni juhiks. Ent see peab juhtuma seetõttu, et selle inimese isiklikud saavutused, isikuomadused ja Eesti riigi maine muudavad selle võimalikuks. Eesti riigi välispoliitika peab samal ajal järgima vaid Eesti riigi huve.

Kui Eesti riigi huve järgiv välispoliitika toob Eestile partnerite silmis piisavalt usalduskrediiti ning meil on pakkuda piisavalt väärikas kandidaat, siis saame me tõesti rõõmustada, kui mõni meie inimene tuntud rahvusvahelist organisatsiooni juhtuma satub. Ma aga loodan siiralt, et ükski Eesti otsustaja ei mõjuta praegu Eesti välispoliitilisi otsuseid vaid soovist hiljem kõrgemat tähelendu teha.