Pank tõstab kahe lapsega pere lageda taeva alla
Juri võttis kodulaenu ja soetas Õismäele kolmetoalise korteri kinnisvarabuumi tipul. Noorel perel endal tollal sääste polnud. Kogu korteriostuks vajalik raha – 1,2 miljonit krooni (ümmarguselt 80 000 eurot) – saadi pangalt. Tõsi küll, päris sinisilmne pank ei olnud – kuna perel endal lisakinnisvara, mida tagatiseks panna, puudus, nõuti käendajat. Leiti inimene, kes oli nõus oma korteri tagatiseks andma, kirjutab Pealinn.
"Mul oli väga hea töökoht, kus sain korralikku palka, nii et me võisime sellist luksust endale lubada," räägib mees. "Esimesed kaks aastat maksime pangale täiesti korralikult – iga kuu 12 000 krooni (u 800 eurot). Siis aga tekkisid tööl probleemid. Esiotsa mingi sissetulek veel säilis, leppisime pangaga (Swedbank) kokku, et maksan mõnda aega ainult intresse. Nüüd olen päris tööta ja kuigi naine käib tööl, on tema palk nii väike, et enam ei jõua intressegi maksta."
Pank kosumisaega ei anna ning mõne päeva pärast on kahe väikse lapsega pere silmitsi asjaoluga, et neil pole mitte kusagil elada.
"Küsisime pool aastat pikendust, aga pank ei tule vastu," selgitab võlanõustaja Terje Lääts. "Ütlesid, et kui 1. novembriks ei saa inimene ise oma korterit müüdud, siis hakkab asjaga tegelema kohtutäitur ning sel juhul läheb korter müügiks väga odavalt."
Õnneks on Juri suutnud oma korterile siiski ostja leida. "Saame umbes poole alghinnast – 40 000 eurot (u 600 000 krooni). Ent 38 000-eurone võlg jääb ikka üles." Sellist raha ei ole perel kusagilt tulemas. Küll aga on pandis teise, täiesti võõra inimese kodu. "See tähendab, et tema võib ka korterist ilma jääda," muretseb Juri. "Pank on juba vihjanud, et ilmselt nii see juhtubki."
Läätse sõnul on tegemist eriti kurva juhtumiga, kus lisaks sellele, et kodust peab lahkuma laenu võtnud pere, võib korterist ilma jääda ka inimene, kes pole kogu looga rohkem seotud kui vaid ühe allkirja kaudu.
"Korterimüüki vahendanud maakler leidis lihtsameelse inimese, kes oli nõus 50 000 krooni (3200 euro) eest oma korteri tagatiseks andma," selgitab Lääts. Tol naisel, kes käendajaks hakkas, oli elus raske aeg – mees sai surma, laps käis koolis ja raha ei olnud, nii ta nõustuski küllaltki korraliku rahasumma eest oma korteri panti panema, saamata aru, et tegelikult oli see sama hea diil kui kolme tilga vere andmine vanakurjale.
Pangad ei tule vastu
Läätse sõnul on pangad just viimasel ajal hakanud väga agressiivselt kodulaenuvõlglasi nende elamistest välja tõstma: "Pank uhkelt aina müüb. Läheb laenuvõtja eluase – see selleks, aga lähevad ka käendajate kodud. Kõik ütlevad, et pangad tulevad vastu. Ei tule vastu – ei SEB ei Swedbank. Sundtäitmine ja kogu lugu. Inimesed on suures hädas. Tõsi küll, mõnele tullakse vastu, aga aina tihemini enam ei tulda. Ainult et mingil põhjusel pangad ise seda ei tunnista. Samas mina näen iga päev juhtumeid, kus inimeste kodu on ära müüdud või parasjagu müügis."
Lääts näeb tekkinud sundmüükidelaviinis süüd pankadel, kes buumi ajal liiga kergelt laenu andsid. "Laenu jagati välja täiesti süüdimatult, vähe sellest, seda suisa suruti peale," tõdeb nõustaja. "Laenu said ju needki, kellel polnud raha isegi riigilõivudeks ja notaritasudeks – arendaja või maakler liitis need lihtsalt muudele kuludele otsa –, ka peast põrunule pidanuks selge olema, et need inimesed pole suutelised laenu tagasi maksma, aga näe, pangad ei saanud sellest aru. Nad nõudsid küll käendajaid, kuid andsid laenu nullprotsendise omafinantseeringuga ning lasid intressid ülimadalale, põhimõtteliselt tähendas see, et laenu sai igaüks, kes seda vähegi soovis."
Õigusruum on aga selgelt pankade poole kaldu ja kõik riskid on jäetud lihtsa laenaja kanda. Sisuliselt maksab inimene kogu elu mitte millegi eest..
