Küberkiusamist on meie koolis järjest enam
Üleeuroopaline uuring EU Kids Online näitas, et Eestis esineb küberkiusamist rohkem kui Euroopa üheski teises riigis. 9–16-aastastest noortest on internetivägivalda kogenud 14%, Taanis ja Rootsis on see näitaja vastavalt 12 ja 11%, Prantsusmaal 7% ja Ungaris „vaid” 6%. Ka nn tavalise kiusamise numbrid on Eestis kurvad – sellega on kokku puutunud 43% õpilastest, Soomes aga iga viies.
Politsei andmetel on enim levinud kiusamise sellised vormid, kus tehakse kiusatava libakonto, pannakse sinna halvustavat valet, tihti ka ebatsensuurset infot või võetakse üle kiustava konto. Mida vanemad lapsed, seda enam kiusamist esineb.
Lapsed suhtuvad tõsiselt
Tapa gümnaasiumi koolipsühholoogi Marika Eiskoppi uuringu tulemused üllatasid. „Eelmisel õppeaastal arutlesin õpilastega küberkiusamise teemadel meie kooli kuuendates klassides ning vaid kolm õpilast 60-st väitis, et on kogenud küberkiusamist. Paarkümmend last polnud seda terminitki varem kuulnud ja mõiste lahti seletamisel väitsid nad, et teema on nende jaoks tundmatu.” Samas möönab psühholoog, et on juba kümme aastat igal õppeaastal tegelnud mõne internetivägivalla juhtumiga.
Viimsi kooli psühholoog Katrin Kaljula ütles, et on puutunud oma koolis kokku nii kiusamise kui ka küberkiusamisega. Viimaste aastatega on probleem süvenenud – kiusatakse juba algkooliklassides. Õige ja kiire sekkumise korral jääb kiuslik käitumine nooremates klassides ühekordseks juhtumiks, kuid sageli võib ühe lapse kiusamine muutuda süstemaatiliseks. „Kiuslikul käitumisel võib olla mitmeid ajendeid: nt küündimatus, kättemaks, üksindustunne, hirm olla ise kiusatud, kadedus. Samuti sotsiaalsete oskuste vähesus – internet annab lapsele näilise anonüümsuse, mille abil loobub laps vastutuse võtmisest oma tegude üle ja nii võibki mõni kiusamine minna väga julmaks,” rääkis Katrin Kaljula.
Lapsevanem Ivika Aman leiab, et kiusamine on meie koolides kahjuks tavapärane ja sellega on lapsepõlves kokku puutunud ka enamik lapsevanemaid. „Kui vanasti kiusati koolis, siis tänapäeval pole vägivalla eest pääsu ka omaenda kodus. Keskealised tõmbavad küll tava- ja netielu vahele kindla piiri, laste jaoks seda aga ei eksisteeri. Nii juhtubki, et kui koolis anti paar müksu vähem, kui plaanis oli, siis kodus jätkatakse kiusatava nimel kohatute kommentaaride jagamisega või MSN-is tema mõnitamisega.”
Nõmme põhikooli psühholoog Katri Viitpoom on oma töös puutunud kokku õpilaste omavaheliste solvangutega suhtlusvõrgustikes, halvustavate sõnumite saatmise ja MSN-i vestlustega. „Siiski on igal juhtumil olnud selge, kes on osapooled, ning olnud võimalik probleeme lahendada õpilastega kohtudes. Tihti on kiusaja üllatunud, et tema teod on ka teistele teada, internetivestlusi pidades ei arvestata salvestamisvõimalusega. Noortele on tulnud üllatusena, et teist inimest filmida ja salvestist internetti riputada võib vaid asjaosalise loal.
Mis puutub võrdlusesse näiteks Soomega, siis usun, et eestlaste nn kiuslikkus tuleb nii kehvematest sotsiaalsetest oskustest kui ka ühiskondlikust mentaliteedist – eestlased on pigem individualistlik ja võistlusi-võrdlemisi armastav rahvas. Laiemal tasandil on muutused aeglased tulema, aga loodan, et teadlikkuse tõstmise kõrval hakatakse ka üldiste suhtlemisoskuste õpetamisele/õppimisele suuremat rõhku pöörama.”
Tallinna Männiku lasteaia õpetaja Hedvig Kabonen küberkiusamisest lasteaias õnneks kuulnud pole. Lasteaialapsel on vaba aega ilma täiskasvanute kontrollita juba oluliselt „Probleemi tuleb vaadata ühiskonnas laiemalt,“ lasteaiaõpetaja. „Esiteks tuleb paika seada, mida seoses arvutiga õpetada tuleb. Kui arvutiõpetus käsitleb vaid dokumendihaldust ja interneti otsimootorite tutvustust, pole imestada, kui meie lapsed sotsiaalmeediat ise tundma õpivad, ilma tagajärgi ja seoseid teadvustamata. Teiseks on ka täiskasvanud kohati harimatud arvutikasutajad. Suurtelgi tõmmatakse internetipoes nahk üle kõrvade ning Tallinna linnavalitsuse ametnik postitab Delfisse solvava kommentaari, uskudes siiralt oma anonüümsusesse.“
