IT sihtasutus: e-õpikud pidanuks valmima koos uue õppekavaga
Viimasel ajal spekuleeritakse meedias, et meie kooli tulevik on paberõpikute vaba. Kui me vaatame, kuidas on toimunud arvuti muundumine pisikeseks nutitelefoniks, siis ei ole selles midagi üllatavat. Tehnoloogia areng on valmis pakkuma mitmeid kilogramme kaaluva koolikoti asemel kergemaid ja mugavamaid lahendusi.
Tõsi, mingi tehnilise vahendi kasutuselevõtt ei too veel kaasa paberõpikutest loobumist. Pealegi on praegu infotehnoloogia rakendamine hariduses killustatud ja projektipõhine, seega on puudujäägid nii jätkusuutliku, kontseptuaalse kui ka strateegilise arengu seisukohast.
Eesmärgiks on aga pakkuda head ja kõigi õppijate isikuomadusi ja vajadusi arvestavaid personaalseid arenguvõimalusi. See, milliseid tehnilisi vahendeid me selle eesmärgi täitmiseks kasutame, ei oma väga suurt tähtsust, kuigi eks me ikka püüdleme uuema ja mugavama tehnoloogilise vidina suunas.
Enne elektroonilisi õppematerjale paberõpikud ei kao
Olulist tähtsust omavad hoopis elektroonilised õppematerjalid ja nendele vastavalt ka uued õppemeetodid. Niikaua kuni me ei suuda põhihariduse õppekava tarvis luua eestikeelseid elektroonilisi õppematerjale, ei kao paberõpikud kuhugi. Õpetajatel puudub nende materjalide loomiseks vastav ettevalmistus ning aja- ja finantsressurss — nii et sinna suunas pole riigil mõtet lootusrikkalt vaadata.
Üldse on koomiline, et 21. sajandil ei ole meie nn e-riik ikka veel saanud hakkama põhihariduse õppekava katvate eestikeelsete elektrooniliste õppmaterjalidega. Elektroonilised õppematerjalid oleksid pidanud valmima juba koos uue põhikooli õppekava kinnitamisega.
Loomulikult tuleks sellised kesksed elektroonilised õppematerjalid teha kõigile vabalt kättesaadavaks — nii õpetajale, õppijale ja ka lapsevanemale, et igaüks saaks neid kasutada vastavalt vajadustele. Nii saaks õpetaja nende baasil kujundada põnevaid õppetegevusi ja luua õppijaindividuaalseid arenguid arvestava personaalse õpikeskkonna. Õppija saaks valida rohkemate võimaluste vahel õpitu omandamiseks ja kinnistamiseks. Lastevanematele on omakorda loodud võimalus toetada oma lapsi õppematerjali omandamisel ja olla neile rohkem toeks õpitu paremaks mõistmiseks.
Paberõpikuta ei istu õpilased hiirvaikselt
Nagu juba mainitud, siis elektroonilised õppematerjalid eeldavad ka uusi õppemeetodeid. Paberõpikuta ei istu õppijad klassides hiirvaikselt rivis üksteise seljataga ja õpetaja ei seisa lõviosa tunnist poodiumil pidades monoloogi. Elektrooniliste õppematerjalidega kaob piiritletud klassiruumi mõiste ja õppemeetodeid saab rakendada ka virtuaalselt.
Õpetajaid küll koolitatakse uute tehniliste võimaluste ja õppemeetodite osas, aga kui puudu on võimalus reaalses klassiruumis neid innovatsioone rakendada, ei muutu midagi. Seda enam võib õpetajal tekkida küsimus, miks tal seda vaja on. Luua tuleb keskkond, kus kõik tajuvad (õpetajad, õppijad ja lapsevanemad), et uue ja innovaatilise koolitaristu loomine on vahva, põnev ning arendav. Infotehnoloogilised lahendused peaksid olema koolikeskkonna ja õppeprotsessi loomulik osa.
Aeg on käes, et endale tunnistada Gutenbergi ajastu lõppu ja tegeleda digiajastuga. Kõik teised valdkonnad on jõuliselt juba selles suunas liikumas, aga kus on haridus? Aeg on küps, et võtta riiklikul tasandil vastu strateegiline otsus ja hakata keskselt välja töötama põhihariduse õppekavale elektroonilisi õppematerjale!
Autorid on Ene Koitla, Eesti infotehnoloogia sihtasutuse e-Õppe arenduskeskuse juhataja, ja Kerli Kusnets, Eesti infotehnoloogia sihtasutuse e-Õppe arenduskeskuse projektijuht.
